Jõululugu...

Kas olete kunagi mõelnud, kuidas Jõuluvanast Jõuluvana sai? See on seni avaldamata lugu tema elust. Hoolimata perekondlikust tragöödiast ja raskest elust, kasvas kaugel Põhjamaal, hingematva maastiku taustal üks suur ning puhas süda täis armastust kogu maailma laste vastu. Kaugel Lapimaa külas kaotab noor Nikolas õnnetul kombel oma pere ja kasvab üles külaelanike hoole all. Igal jõuluõhtul kolib Nikolas järgmise pere juurde. Tänutäheks hakkab poiss pere lastele lahkumiskingiks valmistama mänguasju. Aastate möödudes koguneb kasuperesid aina rohkem ja rohkem ning õige pea on jõuluhommikul kingitused iga maja ukse taga.

Kui küla tabab ikaldusaasta, ei jää külaelanikel muud üle kui saata Nikolas kaugele metsa, erakust puusepa Iisaki juurde õpipoisiks, kelle karmi õpetuse all saab poisist osav puusepp. Nüüd võib ta valmistada veelgi paremaid kingitusi ja töötada aina kiiremini. Samuti hakkab ta kandma punast kostüümi ja kasutama põhjapõtrade abi kinkide kohaleviimisel.

Aastad mööduvad. Nikolas on nüüd juba väga vana mees. Jõulukingitraditsiooni ähvardab oht igaveseks hääbuda, kui just imet ei juhtu…


Südamlik lugu, mis tegi silma märjaks. Oleks vaid sellise suure südamega inimesi rohkem, siis oleks ka maailm palju palju palju südamlikum ja hoolivam. Uskumatult kurb õnnetus, kui pisike poiss kaotab jõuluõhtul oma pere (vanemad ja väikse õe) ja vaatamata sellele leiab ta endas jõudu olla õnnelik ja tahet teha teistele rõõmu ...

Südamlikke ja sooje jõule kõigile! Ärgem unustagem, et õnn peitub väikestes asjades :)

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem: Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem: Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.
10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min: muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tund: Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse ja prioriteedid”. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?
Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?

*Hea Sõber, märka inimesi, kes Su lähedal, kes Sulle märkamatult toeks ja abiks! Leia see hetk ja küsi talt: "Kuidas Sul läheb, on Sul kõik hästi?"