SÖÖ, PALVETA ARMASTA

Elizabeth Gilberti samanimelise bestselleri alusel vändatud SÖÖ, PALVETA ARMASTA tõestab, et on mitmeid teid, kuidas end vabaks lasta ja maailma avastama minna.
Liz Gilbertil (Julia Roberts) oli olemas kõik, millest üks kaasaegne naine unistama peaks – abikaasa, maja, edukas karjäär – ent sarnaselt paljude teistega tundis ta end eksinuna, segaduses ja otsimas seda, mida tegelikult oma elult tahaks.
Värskelt lahutatud ja seismas ristteel, astub Liz välja oma mugavustsoonist, riskides kõigega, et muuta oma elu ning leida mööda maailma rännates tee iseenda juurde. Oma rännakutel avastab ta söömise naudingud Itaalias, palvete jõu Indias ning viimaks, ja täiesti ootamatult, tõelise armastuse sisemise rahu ja tasakaalu Balil.

Väga meeldis see film, kuigi ma raamatut ei ole lugenud, mul peaks see küll olemas olema, aga hetkel raamaturiiulist ei leia, ehk arvatavasti on jalutama läinud :) aga lähiajal tahaks raamatut ka lugeda :)
Itaalia - tahaks väga tagasi sinna, see inimeste suhtumine ja uskumatult hea köök ja seltskond on lihtsalt nii mõnus... ja muidugi ka kliima, mis on oluliselt soojem ja päikselisem, kui meil siin karmil Põhjamaal.
India meenutas mulle väga Sri Lankat, kuid samas sinna ma vist väga tagasi ei kipuks :) ei ole minu jaoks...
Bali jällegi ... seda kohta sooviks külastada, eks peab vaatama lähiaja reisiplaanid üle ...

Aga filmist - kuidagi rahu ja rõõmu tekitav film, selline rändamine on kindlasti rikastav ja paneb elule teistmoodi vaatama ... eile kui pärast filmi sellele kõigele mõtlesin, siis leidsin, et isegi reisimata võiksid inimesed elu võtta palju tänuväärsemalt ja rahulikumalt, mitte nii palju rapsida ja muretseda... nagu öeldakse, eestlasele on muretsemine väga omane, nimelt: eestlane muretseb endale töö, siis muretseb mehe, siis muretseb kodu, siis muretseb lapse jne... aina muretseme, pigem tuleks nautida seda hetke, mis on preagu: nautida sööki ja lähedasi, kes meid ümbritsevad :) eile õhtul koeraga jalutades vaatasin taevasse ja seal olid tähed, õhk oli selline mõnus ja värskendav ning sellest kõigest tulenevalt tundsin kuidagi kergendust ja rõõmu :)

Tänane feeling...

Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...

NAER

Mitte mõistma...

Käisin Kristiine Sügislaadal, tuju hea ja rõõmus meel. Rahvast oli palju ning ka müüjaid palju. Müüdi palju käsitööd ja söögipoolist ning sügissaaduseid. Seisin mina Reval Cafee telgi juurde järjekorda, et osta üks viineripirukas ja üks magus küpsis, minu ees oli pisike tüdruk, kellel näppus viis krooni, et osta lihapirukas. Seisan ja ootan, korraga nagu lint-traktor nügib minust ette üks lühemat sorti hallipäine pensionäri-neiu, kui kõnetan, et siin on järjekord, siis sähvab: "no osta siis, mis sa passid" ... ning nügib ka väiksest tüdrukust ette, tema järel järgmine hallipäine kibestunud Savisaare valija... täiesti p.... Ütleme nii, et viimasel ajal ma ei ole ühtki normaalset Tallinna pensionäri kohanud, kõik kellega kokku olen puutunud, üritavad mind, kas pikali joosta, varvastele talluda, või siis niisama nügida. Kurat see Reval Cafe telk ei oleks sealt ju kuskile kadunud ja saiakesi jätkus kaa, ma arvan, et homme hommikuni, aga näed ikka on vaja teistel seljas elada ja siis veel ette trügida... uskumatu nahhaalsus, ei oska midagi öelda. Minu kuvand austatavatest vanainimestest on möödanik... ja ma olen pahane, et pean oma sotsmaksu nende pensioniks maksma... nemad peaksid mind hoopiski austama selle eest, et neil on mille eest pirukat osta :)
Ma mäletan ka oma vanaema väga hästi, aga sellist ülbust, nahhaalsust ja õelust temas küll kübetki polnud, tema oli ikka hea ja rõõmsameelne memmeke... mitte selline kibestunud Savisaare kummardaja, nagu enamik Tallinna linna vanureid on....

Teater...

"Ma armastasin sakslast"

A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen

„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.

Minu armastus tema vastu pidi küll juba siis olema väga sügavale juurdunud. See armastus oli ehk juba enne minus olemas. Ta oli ehk sajandeid minu ja mu esivanemate veres latentselt hingitsenud, muidugi ebateadlikult, sajandid põlevat viha ja jumaldavat imetlust.
Ma usun nüüd juba kindlasti, et armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.

Mängisid Ursula Ratasepp ja Tõnn Lamp.

Lava dekoratsiooniks vaid kolm tooli. Laval on põhiliselt kaks peategelast – Oskar ja Erica, kaks armunut. Erica karakter on siiras ja eluiha täis. Erica oma vaimuga on midagi sellist, mis eriti ei hooli rahvuste piiridest ja seisuslikest eelarvamustest. Hoopis teisiti on lugu Oskariga – esimese põlve intelligendiga, kel oma minaga keerulised suhted.Oskari elujanu on võrreldes Erica omaga edevam, ühiskondlikum ja pinnapealsem. Mis muidugi ei sea kahtluse alla tema armastuse siirust. Erinevatest isiksustest tulenevalt pärsib sotsiaalne loogika inimestevaheliste märkide lugemist ning kahe armastaja tee läheb lahku...

Lugu suurest ja puhtast ning täiuslikust armatusest ning selle süngest, kuid vaatajale õpetlikust lõpust. Tihti leiame end olukorras, kus julgeme küll tunnistada oma tundeid, kuid ei tee midagi selleks, et need tunded elada saaks ning suuremaks kasvaks. Tihti võetakse elu ja sellega kaasnevat õnne ja armastust liiga pealiskaudselt - mõistmata selle tegelikku tähendust ja võimalust.

Ühe jutiga...

Nädalavahetus läks sellise tempoga, et ei saanud arugi, mil ta algas ja millal lõppes. Reedel sai läbitud sünnipäevade maratoni ning laupäeval vaatamata väikesele väsimusele õnnestus käia Vapianos söömas ning kinos vaatamas filmi "Titetegu".



Pöörase komöödia TITETEGU peaosades astuvad üles Jennifer Aniston ja Jason Bateman. Humoorika filmi taga seisab tiim, mis on seni kinolinale toonud sellised toredad filmid nagu VÄIKE MISS PÄIKESEPAISTE ja JUNO.

Loo peategelaseks on haritud ja lustiline vallaline naine Kassie, kes oma kergelt neurootilise parima sõbra Wally vastuväidetest hoolimata otsustab, et just nüüd on paras aeg saada laps - isegi juhul, kui tuleb üksi hakkama saada, või siis täpsemalt - sarmika spermadoonori Rolandi (Patrick Wilson) abiga. Kassie plaanid lendavad aga talle enesele teadmata vastu taevast, sest viimase hetke muudatus tuleb päevavalgele alles seitse aastat hiljem, mil Wally kohtub viimaks Kassie varaküpse, ehkki kergelt neurootilise pojaga.

TITETEGU põhineb Pulitzeri ilukirjanduspreemia laureaadi Jeffrey Eugenidese ("Süütud enesetapud", "Middlesex") novellil "Baster", mis ilmus esmalt The New Yorkeris ning pälvis stsenarist Allan Loebi ("21", "Põlenud mälestused") tähelepanu, kes kohandaski selle kinolinale.


Režissöörid: Josh Gordon, Will Speck

Osades: Jennifer Aniston, Jason Bateman, Patrick Wilson, Jeff Goldblum, Juliette Lewis, Thomas Robinson jpt



Film oli lihtne, aga ei midagi erilist, meelelahutuslik õhtu sisustus... Aniston mulle endiselt meeldib :)



Pühapäeval osalesin SEB Sügisjooksul, kus küll seekord ei jooksnud vaid käisin, aega läks 1h ja 38 min. Päris mõnus viis pühapäeva veetmiseks, ilm super ja selline mõnus kehaline lõõgastus/pingutus...

Nädalavahetus...

Aeg lausa lendab... :)

Reedel sai käidud vanalinnas pubis jalgpalli vaatamas: Eesti - Itaalia ... wahwa
Laupäeval kohtusime üle pika aja totsidega, vaatasime 3h fotosid läbi aegade ning tõdesime, et on ikka olnud väga huvitavaid üritusi ja pidusid. Pärast padjaklubi siirdusime Privé´sse.


Kriim - see on võrratu sound, kvaliteetne keskkond ja luksuslik fusioon uptempo soul'ist, hip-hop'ist ja r&b’ist, igal laupäeval klubis privé! Astu souli-rongi ja valmistu peatusteta lõbusõiduks läbi mustamuusika ajaloo. Vagunisaatjateks alati parimad dj’d nii Eestist kui välismaalt: bad j ja dj trigga.

Pidu oli ülilahe ja sai palju tantsida. Family listiga pilet vaid 100 eek ning tervitusjook pealekauba, kuigi jah see tervitusjook ei olnud minu maitsele :(

Pidu hommikuni ning plaan oli minna Tacosse hommikust sööma, kuid kahjuks kui sinna jõudsime olid ootejärjekorrad 1h pikkused ning koht avatud veel vaid 0,5h. Nii siirdusimegi Nõmme teele pelmeene sööma :)

Pühapäeva - pidu ja unevõlg andsid veidi tunda, kuid vaatamata sellele siirdusin Kristiina Päevale, Löwenruh parki, kus esines Ott Lepland. Minu kaaslaseks minu parim sõber Lucky :)