Klassikaline itaalia magusroog, mille valmistamiseks tuleks kasutada justnimelt mascarpone toorjuustu. Tiramisu on parim, kui see on 6-8 tundi jahedas maitsestunud.
Kogus: kümnele
Koostis:
180 g Reval Ekstra küpsiseid (1 pakk)
180 g Reval Trühvli küpsiseid (1 pakk)
Immutamiseks:
5 dl kanget espresso kohvi
1 dl Amaretto mandlilikööri või brändit
Kreem:
3 suurt munakollast
1 dl peenikest suhkrut
500 g Igori mascarpone toorjuustu (2 karpi)
2 dl 35% rõõska koort
1 tl vanillisuhkrut
Peale:
kakaopulbrit
Valmistamine:
Vahusta munakollased suhkruga paksuks heledaks vahuks. Sega juurde toasoe mascarpone ning vanillsuhkruga pehmeks vahustatud rõõsk koor.
Sega immutamiseks mõeldud kuum kohv ja liköör, lase jahtuda.
Kasta pooled Ekstra küpsised ükshaaval kohvisegusse ning laota serveerimisalusele teineteise kõrvale. Määri peale kreemi. Nüüd laota peale Trühvli küpsised (kasta need esmalt kohvisegusse) ning kata jälle kreemiga, järgmisena kihina jällegi Ekstra küpsised ja siis Trühvli ning pealmine kiht kata ülejäänud kreemiga.
Pane tort 4-8 tunniks jahedasse.
Sõelu valmis tordile kakaopulbrit, kaunista nt füüsalitega.
Thursday, December 30, 2010
Sunday, December 12, 2010
Juhtum...
Neljapäeva lõunast hakkas möllama torm Monika, kõik kohad olid lund täis ja nähtavus megahalb st 5m. Eesti riik kutsub üles kõiki töötajaid võimalusel vältima autosõite ning tööandjatel suhtuda mõistvalt.
Reedel pidi toimuma koosolek, kuhu kokku tulema töötajad kogu Eestist. Ida-Virumaalt töötaja helistab ülemusele, kel on neljaveoline maastikuauto, et ei hakkaks sellise ilmaga oma Clioga sumpama. Juht vestleb, aga samas leiab, et töötaja peaks ikka kohale tulema.
Kaks nädalat varem viibisid nii juht kui ka töötaja firma poolt korraldatud ja makstud Peep Vainu koolitusel, kus viimane slaid oli "firma väärtuslikuim vara on töötaja"....
... vot sellise juhid on meil...
Reedel pidi toimuma koosolek, kuhu kokku tulema töötajad kogu Eestist. Ida-Virumaalt töötaja helistab ülemusele, kel on neljaveoline maastikuauto, et ei hakkaks sellise ilmaga oma Clioga sumpama. Juht vestleb, aga samas leiab, et töötaja peaks ikka kohale tulema.
Kaks nädalat varem viibisid nii juht kui ka töötaja firma poolt korraldatud ja makstud Peep Vainu koolitusel, kus viimane slaid oli "firma väärtuslikuim vara on töötaja"....
... vot sellise juhid on meil...
Tuesday, November 30, 2010
Ma lugesin mõtteid...
Miski pole lollikindel, sest lollid on äärmiselt leidlikud.
Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes aga eluohtlik.
Haamriga mehele paistab kõik naelana.
Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata.
Kõigist kaotatud päevist kaotatuim on see, mil pole naerdud.
Naine ei unusta kunagi mehi, keda ta oleks võinud saada. Mees ei unusta naisi, keda ta ei saanud.
Armastus on sarnane tikkudega. Kõik teavad, mis ohte nad endas kätkevad, ometi tahab igaüks nendega mängida.
Elu on lihtsam, kui sa arvata oskad: võimatu tuleb lihtsalt heaks kiita, möödapääsmatuga hakkama saada ning väljakannatamatut taluda.
Õnn on kui liblikas, mida taga ajades kunagi kätte ei saa, kuid kui istud vaikselt, tuleb ta ise sinu juurde...
"Elu" on sugulisel teel leviv raske haigus, mis lõppeb alati surmaga.
Mõned vead on liiga head, et neid ainult korra teha.
Pessimist on kogemuste varal targaks saanud optimist.
Üksindus on nagu dieet - lühiajaliselt kasulik, kestma jäädes aga eluohtlik.
Haamriga mehele paistab kõik naelana.
Aeg on väärtus, mis kaob ka kulutamata.
Kõigist kaotatud päevist kaotatuim on see, mil pole naerdud.
Naine ei unusta kunagi mehi, keda ta oleks võinud saada. Mees ei unusta naisi, keda ta ei saanud.
Armastus on sarnane tikkudega. Kõik teavad, mis ohte nad endas kätkevad, ometi tahab igaüks nendega mängida.
Elu on lihtsam, kui sa arvata oskad: võimatu tuleb lihtsalt heaks kiita, möödapääsmatuga hakkama saada ning väljakannatamatut taluda.
Õnn on kui liblikas, mida taga ajades kunagi kätte ei saa, kuid kui istud vaikselt, tuleb ta ise sinu juurde...
"Elu" on sugulisel teel leviv raske haigus, mis lõppeb alati surmaga.
Mõned vead on liiga head, et neid ainult korra teha.
Pessimist on kogemuste varal targaks saanud optimist.
Mõtted...
Kui põlved puruks palvetatud, läheb lihtinimene poodi ja ostab eneseabi raamatu.
Life is good when we think it´s good. Life is bad when we don´t think.
Elu on kirg. See on lõputu võitlus olemasolu nimel. Elu on see, kui sa tunned iga oma hingetõmmet ja tahad alati ühe korra veel hingata. Elu on see, mida sa tunned, kui päike tõuseb. Elu on vapustav, orgastiline miski, mis kulmineerub pidevalt iseendas ja leiab ometi taas võimaluse uueks kulminatsiooniks.
Elu on nagu rattasõit... selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda" Albert Einstein
Edu on võime liikuda äparduselt äpardusele, kaotamata seejuures entusiasmi. Sir Winston Churchill
Räägi vaid siis, kui see annab vaikusele midagi juurde. Jorge Luis Borges
Südamel on oma põhjendused, millest mõistus ei tea midagi. Blaise Pascal
Ainus viis võimaluste piire avastada, on neid ületades võimatut saavutada. Artur C Clarke
Intelligentsus on inmese omadus vähem ruumi võtta. M. Mikiver
Taktitunne on oskus öelda logisevate kruvidega inimesele, et tal on lahtine pea.
Elus loevad ainult söögilaud ja voodi. Kõike muud, mida me teeme, teeme me nii, et saaks tagasi laua taha või voodisse.
Life is good when we think it´s good. Life is bad when we don´t think.
Elu on kirg. See on lõputu võitlus olemasolu nimel. Elu on see, kui sa tunned iga oma hingetõmmet ja tahad alati ühe korra veel hingata. Elu on see, mida sa tunned, kui päike tõuseb. Elu on vapustav, orgastiline miski, mis kulmineerub pidevalt iseendas ja leiab ometi taas võimaluse uueks kulminatsiooniks.
Elu on nagu rattasõit... selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda" Albert Einstein
Edu on võime liikuda äparduselt äpardusele, kaotamata seejuures entusiasmi. Sir Winston Churchill
Räägi vaid siis, kui see annab vaikusele midagi juurde. Jorge Luis Borges
Südamel on oma põhjendused, millest mõistus ei tea midagi. Blaise Pascal
Ainus viis võimaluste piire avastada, on neid ületades võimatut saavutada. Artur C Clarke
Intelligentsus on inmese omadus vähem ruumi võtta. M. Mikiver
Taktitunne on oskus öelda logisevate kruvidega inimesele, et tal on lahtine pea.
Elus loevad ainult söögilaud ja voodi. Kõike muud, mida me teeme, teeme me nii, et saaks tagasi laua taha või voodisse.
Sunday, November 7, 2010
...
* Vedamine on silt, mille keskpärasus riputab geeniuse saavutuste külge (R. A. Heinlein).
* Tiitel ei tee inimest ülikuks. Sa võid shaakalit lõviks kutsuda, kuid ta jääb ikka shaakaliks (E. R. Burroughs).
* Vastuolud ja ebamäärasused on iga elava inimese vaieldamatu tunnus (R. Silverberg).
* Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt (Hannibal Lecter).
* Vali amet, mis sulle meeldib, ja sa ei pea elus päevagi töötama.
* Saatus ei viivita läbipääsu sulgemisega. Liigne ettevaatlikkus viib mõnikord suuremasse ohtu kui hulljulgus (V. Hugo).
* Hinnangutega on nagu kelladega - nad ei klapi kunagi täpselt, kuid siiski usub igaüks oma.
* Muutes suhtumist millessegi muudame ka selle mõju meile.
* Inimene, kui tal on hea, mõtleb harva.
* Milleks kraapida varandusi nagu vargad või jagada neid nagu sotsialistid, kui võid neid ignoreerida nagu targad?
* Üks küpsuse märke on võime tunda end mugavalt inimeste seas, kes meist erinevad.
* See, kes pole kunagi nõus teiste arvamusega, pole enamasti nõus ka oma arvamusega kuulduna teiste suust.
* Elustandardi parandamine tähendab tegelikult liikumist selle poole, et me vajame vähem ja naudime rohkem (S. Jeffers).
* Tiitel ei tee inimest ülikuks. Sa võid shaakalit lõviks kutsuda, kuid ta jääb ikka shaakaliks (E. R. Burroughs).
* Vastuolud ja ebamäärasused on iga elava inimese vaieldamatu tunnus (R. Silverberg).
* Armid meenutavad meile, et minevik oli päriselt (Hannibal Lecter).
* Vali amet, mis sulle meeldib, ja sa ei pea elus päevagi töötama.
* Saatus ei viivita läbipääsu sulgemisega. Liigne ettevaatlikkus viib mõnikord suuremasse ohtu kui hulljulgus (V. Hugo).
* Hinnangutega on nagu kelladega - nad ei klapi kunagi täpselt, kuid siiski usub igaüks oma.
* Muutes suhtumist millessegi muudame ka selle mõju meile.
* Inimene, kui tal on hea, mõtleb harva.
* Milleks kraapida varandusi nagu vargad või jagada neid nagu sotsialistid, kui võid neid ignoreerida nagu targad?
* Üks küpsuse märke on võime tunda end mugavalt inimeste seas, kes meist erinevad.
* See, kes pole kunagi nõus teiste arvamusega, pole enamasti nõus ka oma arvamusega kuulduna teiste suust.
* Elustandardi parandamine tähendab tegelikult liikumist selle poole, et me vajame vähem ja naudime rohkem (S. Jeffers).
Tuesday, November 2, 2010
Veel mõtteid...
"Kuulsus on inimene, kes teeb eluaeg ränka tööd, et saada nimekaks, ja kannab siis tumedaid prille, et teda ära ei tuntaks."
"Südamel on oma põhjendused, millest mõistus ei tea midagi." Blaise Pascal
"Inimene on täpselt nii hea kui see, mida ta armastab." Saul Bellow
"Laeva ei tohiks kinnitada ühe ankruga ja elu rajada ainsale lootusele." Epiktetos
"Õnnelik pole mitte see, kes paistab sellisena teistele, vaid endale." Marcel Proust
"Elu on nagu kaardimäng. Käsi, mis sulle kaarte jagab, on ettemääratus, aga see, kuidas mängid, vaba tahe." Jawaharlal Nehru
"Sadamas on laev kindlas kohas, kuid mitte selleks ei ehitata laevu." John A. Shedd
"Muretsemine on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, kuid ei vii kuhugi."
"Inimesed on nagu vein, mõned muutuvad äädikaks, kuid teised lähevad aastatega üha paremaks." Paavst Johannes XXIII
"Keegi pole nii rikas, et võiks oma mineviku tagasi osta." Oscar Wilde
"Südamel on oma põhjendused, millest mõistus ei tea midagi." Blaise Pascal
"Inimene on täpselt nii hea kui see, mida ta armastab." Saul Bellow
"Laeva ei tohiks kinnitada ühe ankruga ja elu rajada ainsale lootusele." Epiktetos
"Õnnelik pole mitte see, kes paistab sellisena teistele, vaid endale." Marcel Proust
"Elu on nagu kaardimäng. Käsi, mis sulle kaarte jagab, on ettemääratus, aga see, kuidas mängid, vaba tahe." Jawaharlal Nehru
"Sadamas on laev kindlas kohas, kuid mitte selleks ei ehitata laevu." John A. Shedd
"Muretsemine on nagu kiiktool. See annab sulle tegevust, kuid ei vii kuhugi."
"Inimesed on nagu vein, mõned muutuvad äädikaks, kuid teised lähevad aastatega üha paremaks." Paavst Johannes XXIII
"Keegi pole nii rikas, et võiks oma mineviku tagasi osta." Oscar Wilde
Tuesday, October 26, 2010
Mõned mõtted...
"Neli asja ei tule tagasi: lausutud sõna, lendu lastud nool, minevik ja raisatud võimalus." Omar Ibn Al-Halif
"Kui suudad veeta täiesti kasutu pärastlõuna täiesti kasutul viisil, siis oled sa õppinud elama." Lin Yutang
"Elu pole heade kaartide käes hoidmine, vaid osav mäng olemasolevate kaartidega..."
"Edu ilma kuulsuseta on nagu maitsestamata toit: see kustutab küll nälja, aga ei maitse hea." Joe Paterno
"Kui sind iga natukese aja tagant äpardused ei taba, siis järelikult ei tee sa midagi väga uunduslikku." Woody Allen
"Kui suudad veeta täiesti kasutu pärastlõuna täiesti kasutul viisil, siis oled sa õppinud elama." Lin Yutang
"Elu pole heade kaartide käes hoidmine, vaid osav mäng olemasolevate kaartidega..."
"Edu ilma kuulsuseta on nagu maitsestamata toit: see kustutab küll nälja, aga ei maitse hea." Joe Paterno
"Kui sind iga natukese aja tagant äpardused ei taba, siis järelikult ei tee sa midagi väga uunduslikku." Woody Allen
Saturday, October 23, 2010
Kameeliadaam
"Marguerite’i juures polnud kunagi nähtud teisi lilli peale kameeliate. Proua Barjoni lilleäris hakati teda kutsuma Kameeliadaamiks ja see hüüdnimi jäigi talle külge.Veel teadsin ma, nagu kõik need, kes liikusid Pariisis teatud seltskonnas, et Marguerite oli olnud elegantsete noormeeste armuke, mida ta ise möönis, ja et noormehed uhkustasid sellega – see tõestas, et mõlemad pooled jäid teineteisega rahule."
Väga hea raamat! Kurb lugu armastusest, ühiskonnast ja ohverdustest. Dumas juniori kirjastiil kerge ning olustiku kirjeldused panevad kujutlusvõime tööle .
Sunday, October 10, 2010
Anna mulle! (Song for Lovers)
Anna mulle! (Song for Lovers)
Irina Denežkina
Kui Peterburi kirjastus Limbus Press Irina Denežkina jutukogumiku "Anna mulle!" avaldas, oli autor kahekümneaastane ja õppis kodulinnas Jekaterinburgis Uurali ülikoolis ajakirjandust. Kui ta oli õpinguid lõpetamas, olevat teaduskond nõustunud laskma tal kaitsta diplomitööna romaani, mida ta parasjagu kirjutas, sest selleks ajaks oli Irina Denežkinast saanud auhinna Rahvuslik Bestseller nominent - finalistide nimekirjas kuulus talle võitja järel väga tunnustatud teine koht. Äsjailmunud raamatu avaldamisõiguse ostsid kiiresti Itaalia, Saksamaa, Hollandi, Inglismaa ja Ameerika soliidsed kirjastused. See tõendavat, et peale vene klassika võib Euroopas ka vene tänapäeva kultuur nõutud olla. Denežkina raamatu Ameerika kirjastaja olla öelnud, et autoril on tänapäeva kirjandusele nii vajalikku "värsket verd". Kuna suur hulk inimesi nii paljudest maadest tunnetas Irina Denežkina raamatust tulvavat energiat, on alust oletada, et see energia seal tõepoolest ka olemas on. Sest turgu petta pole võimalik.
Irina Denežkina
Kui Peterburi kirjastus Limbus Press Irina Denežkina jutukogumiku "Anna mulle!" avaldas, oli autor kahekümneaastane ja õppis kodulinnas Jekaterinburgis Uurali ülikoolis ajakirjandust. Kui ta oli õpinguid lõpetamas, olevat teaduskond nõustunud laskma tal kaitsta diplomitööna romaani, mida ta parasjagu kirjutas, sest selleks ajaks oli Irina Denežkinast saanud auhinna Rahvuslik Bestseller nominent - finalistide nimekirjas kuulus talle võitja järel väga tunnustatud teine koht. Äsjailmunud raamatu avaldamisõiguse ostsid kiiresti Itaalia, Saksamaa, Hollandi, Inglismaa ja Ameerika soliidsed kirjastused. See tõendavat, et peale vene klassika võib Euroopas ka vene tänapäeva kultuur nõutud olla. Denežkina raamatu Ameerika kirjastaja olla öelnud, et autoril on tänapäeva kirjandusele nii vajalikku "värsket verd". Kuna suur hulk inimesi nii paljudest maadest tunnetas Irina Denežkina raamatust tulvavat energiat, on alust oletada, et see energia seal tõepoolest ka olemas on. Sest turgu petta pole võimalik.
Lühijutud vene noortest ja nende tegemistest, kohati isegi veidi räiged ja julmad lood elust enesest.
Portugal Albufeira
Esmaspäev 27.september kell 21:00 Tallink laevale superstar. Õhtul oli uudis, et enamik laevu merel ei sõida, kuid Tallink siiski väljus. Merel oli tohutu torm, laev oleks nagu iga natukese aja pärast põrganud millegi vastu, raputas ja laine peksis 8ndale tekile. Õue vaatates vihises vaid märg ja võimas tuul ning laine peksis. Helsingi Länsisadamasse jõjudis laev 23:25. Edasi bussiga 615T (pilet 2,5 eurot/inimene). Buss viis kesklinna raudteejaama juurde, kust edasi läksime Finnairi bussiga (pilet 5,9 eurot/inimene). Buss viis kiirelt lennujaama, ilma vahepeatusteta. Tavabuss lennujaama pidi maksma 4,90. 20 minutit pärast südaööd jõudsime lennujaama, mis oli suhteliselt inimtühi. Kella neljast varahommikul pidi hakkama check-in meie lennule. Viskasime küllili puidust pingile, mõne hetkel pärast ärkasime, sest lennujaam oli ikka suhteliselt külm... prrr... Kella neljast tegime check-in-i ja läksime lennukile, mis väljus isegi veidi varem, kui pidi. Lennufirma TUIfly, Soome reisikorraldaja tšarter. Lennureis oli rahulik ja mõnus kestis veidi üle 4 tunni. Ilm oli hommikuselt veidi jahe, buss ootas lennujaama ees ning viis meie hotelli Alfagar, mis ausus 35 minutilise sõidu kaugusel lennujaamast. Tuba oli väga normaalne apartementkorter koos köögi ja rõduga, kõik vajalik oli olemas. Ümberringi olid kõik sellised kolmekordsed apartementidega majad, kõik väga ilus. Meie apartemendi all asus väike Mini-Market, kust sai osta kõike vajalikku ja väga normaalse hinnaga. Maja juurest läks mööda kaljurannikut trepp alla ookeani äärde. Väga ilus vaatepilt. Kuna öö oli vahele jäänud, siis läksime päikse kätte end välja puhkama J
Kolmapäev 29.september – hommikusöök. Hotelli ümbrus oli väga ilus, 3 basseini ja päevitukohad. Kõik väga ilus ja rahulik. Õhtupoolikul jalutasime äärelinna, sõime härjavõitlusareeni lähedal õhtut, portugali köögist kana piri-piri J ja friikartulid.
Neljapäev 30.september jalutasime vanalinna 45 minutit jalutamist tõusude, kurvide ja langustega, selline päris mõnus ettevõtmine oli :) Vanalinn jällegi väga ilus ja selline puhas. Jalutasime vanalinnas, mere ääres ja vaatasime kohalikke vaatamisväärsusi. Õhtuks sõime pastat – mis oli väga maitsev ja megasuur ports. Kelneriks oli rootsi poiss, kes rääkis väga paljusid keeli ning eestikeelest teadis väljendit „Palun anna mulle ka maffi“ :), mida olid eestlased talle õpetanud, väga nummi lokkidega kutt oli :)
Reedel 1.oktoobril veetsime päikse käes ja jalutasime.
Laupäeva 2.oktoobri varahommikul sõitsime Lissaboni. Sõit kestis 3 tundi. Lissaboni linn väga ilus ja puhas linn. Vaatamisväärsusi väga palju. Maitsesime rahvuskooki Pastéis de Belém (1837) hind 0,90 eurot ja jalutasime niisama. Lisaks anti ka aega shopata :) Tagasi Albufeirasse jõudsime kella kaheksa ajal õhtul.
Pühapäev 3.oktoober oli veidi pilvine hommikul. Seekord läksime bussiga pilet 1.10 eurot. Käisime taas Albufeira vanalinnas ja keskväljakul jalutama. Väga rahulik ja mõnus vanalinn. Väike shoping käis jällegi asja juurde. Kuna hooaeg oli läbi saanud just, siis hinnad olid ostjasõbralikud J Väga huvitavad allahindlused kaubanduskeskuses, 50% kõik allahinnatud, aga kassas selgus, et allahindlus kehtib nii, et täna ostad täishinnas tooted ja homme võid tulla ostetud summa 50% eest tulla võtta asju lihtsalt, ehk antakse krediiti homseks-ülehomseks jne ...
Linnast hotelli tagasi jõudes, hakkas tibutama ning tuli veidi vihma J Õhtul tegime ise pastat, mis tuli väga maitsev. Õhtu oli vihmane ja tormine ning läksime jalutasime ookeani ääres, laine ja tuul olid võimsad ja rannik ka pimedas väga uhke.
Esmaspäeval 4.oktoobril võtsime asja väga rahulikult ja puhkasime päikse käes.
Teisipäeva 5.oktoobri varahommikul hakkasime juba tagasi tulema, sel hetkel tundus, et see aeg Portugalis möödus küll megakiirelt.
Teisipäeva õhtul 16:30 jõudsime Helsingisse, kust võtsime takso, et jõuda sadamasse varasema laeva peale, takso hind 43 eurot. Jõudsime ilusti Tallinki laevale Printsess ja saime ka oma broneeringu muuta, st esialgu olime broneerinud piletid hilisema kella kümnesele laevale. Eestisse jõudsime 22:00.
Kolmapäev 29.september – hommikusöök. Hotelli ümbrus oli väga ilus, 3 basseini ja päevitukohad. Kõik väga ilus ja rahulik. Õhtupoolikul jalutasime äärelinna, sõime härjavõitlusareeni lähedal õhtut, portugali köögist kana piri-piri J ja friikartulid.
Neljapäev 30.september jalutasime vanalinna 45 minutit jalutamist tõusude, kurvide ja langustega, selline päris mõnus ettevõtmine oli :) Vanalinn jällegi väga ilus ja selline puhas. Jalutasime vanalinnas, mere ääres ja vaatasime kohalikke vaatamisväärsusi. Õhtuks sõime pastat – mis oli väga maitsev ja megasuur ports. Kelneriks oli rootsi poiss, kes rääkis väga paljusid keeli ning eestikeelest teadis väljendit „Palun anna mulle ka maffi“ :), mida olid eestlased talle õpetanud, väga nummi lokkidega kutt oli :)
Reedel 1.oktoobril veetsime päikse käes ja jalutasime.
Laupäeva 2.oktoobri varahommikul sõitsime Lissaboni. Sõit kestis 3 tundi. Lissaboni linn väga ilus ja puhas linn. Vaatamisväärsusi väga palju. Maitsesime rahvuskooki Pastéis de Belém (1837) hind 0,90 eurot ja jalutasime niisama. Lisaks anti ka aega shopata :) Tagasi Albufeirasse jõudsime kella kaheksa ajal õhtul.
Pühapäev 3.oktoober oli veidi pilvine hommikul. Seekord läksime bussiga pilet 1.10 eurot. Käisime taas Albufeira vanalinnas ja keskväljakul jalutama. Väga rahulik ja mõnus vanalinn. Väike shoping käis jällegi asja juurde. Kuna hooaeg oli läbi saanud just, siis hinnad olid ostjasõbralikud J Väga huvitavad allahindlused kaubanduskeskuses, 50% kõik allahinnatud, aga kassas selgus, et allahindlus kehtib nii, et täna ostad täishinnas tooted ja homme võid tulla ostetud summa 50% eest tulla võtta asju lihtsalt, ehk antakse krediiti homseks-ülehomseks jne ...
Linnast hotelli tagasi jõudes, hakkas tibutama ning tuli veidi vihma J Õhtul tegime ise pastat, mis tuli väga maitsev. Õhtu oli vihmane ja tormine ning läksime jalutasime ookeani ääres, laine ja tuul olid võimsad ja rannik ka pimedas väga uhke.
Esmaspäeval 4.oktoobril võtsime asja väga rahulikult ja puhkasime päikse käes.
Teisipäeva 5.oktoobri varahommikul hakkasime juba tagasi tulema, sel hetkel tundus, et see aeg Portugalis möödus küll megakiirelt.
Teisipäeva õhtul 16:30 jõudsime Helsingisse, kust võtsime takso, et jõuda sadamasse varasema laeva peale, takso hind 43 eurot. Jõudsime ilusti Tallinki laevale Printsess ja saime ka oma broneeringu muuta, st esialgu olime broneerinud piletid hilisema kella kümnesele laevale. Eestisse jõudsime 22:00.
Sunday, September 26, 2010
SÖÖ, PALVETA ARMASTA
Elizabeth Gilberti samanimelise bestselleri alusel vändatud SÖÖ, PALVETA ARMASTA tõestab, et on mitmeid teid, kuidas end vabaks lasta ja maailma avastama minna.Liz Gilbertil (Julia Roberts) oli olemas kõik, millest üks kaasaegne naine unistama peaks – abikaasa, maja, edukas karjäär – ent sarnaselt paljude teistega tundis ta end eksinuna, segaduses ja otsimas seda, mida tegelikult oma elult tahaks.
Värskelt lahutatud ja seismas ristteel, astub Liz välja oma mugavustsoonist, riskides kõigega, et muuta oma elu ning leida mööda maailma rännates tee iseenda juurde. Oma rännakutel avastab ta söömise naudingud Itaalias, palvete jõu Indias ning viimaks, ja täiesti ootamatult, tõelise armastuse sisemise rahu ja tasakaalu Balil.
Väga meeldis see film, kuigi ma raamatut ei ole lugenud, mul peaks see küll olemas olema, aga hetkel raamaturiiulist ei leia, ehk arvatavasti on jalutama läinud :) aga lähiajal tahaks raamatut ka lugeda :)
Itaalia - tahaks väga tagasi sinna, see inimeste suhtumine ja uskumatult hea köök ja seltskond on lihtsalt nii mõnus... ja muidugi ka kliima, mis on oluliselt soojem ja päikselisem, kui meil siin karmil Põhjamaal.
India meenutas mulle väga Sri Lankat, kuid samas sinna ma vist väga tagasi ei kipuks :) ei ole minu jaoks...
Bali jällegi ... seda kohta sooviks külastada, eks peab vaatama lähiaja reisiplaanid üle ...
Aga filmist - kuidagi rahu ja rõõmu tekitav film, selline rändamine on kindlasti rikastav ja paneb elule teistmoodi vaatama ... eile kui pärast filmi sellele kõigele mõtlesin, siis leidsin, et isegi reisimata võiksid inimesed elu võtta palju tänuväärsemalt ja rahulikumalt, mitte nii palju rapsida ja muretseda... nagu öeldakse, eestlasele on muretsemine väga omane, nimelt: eestlane muretseb endale töö, siis muretseb mehe, siis muretseb kodu, siis muretseb lapse jne... aina muretseme, pigem tuleks nautida seda hetke, mis on preagu: nautida sööki ja lähedasi, kes meid ümbritsevad :) eile õhtul koeraga jalutades vaatasin taevasse ja seal olid tähed, õhk oli selline mõnus ja värskendav ning sellest kõigest tulenevalt tundsin kuidagi kergendust ja rõõmu :)
Monday, September 20, 2010
Tänane feeling...
Üksi seisan ma rannal, seltsiks vool
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...
NAER
Liiv täis lindude kurba viit
hinges kõle sügistuule naer
hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve loojang, raagus puude aeg
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas, suvenaer, suverõõm
ei sügist, ei vii
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid
Päikse kaisus vanad kastanid
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber kõle sügistuule naer
ümber kõle sügistuule naer, ümber kõle sügistuule naer...
NAER
Saturday, September 18, 2010
Mitte mõistma...
Käisin Kristiine Sügislaadal, tuju hea ja rõõmus meel. Rahvast oli palju ning ka müüjaid palju. Müüdi palju käsitööd ja söögipoolist ning sügissaaduseid. Seisin mina Reval Cafee telgi juurde järjekorda, et osta üks viineripirukas ja üks magus küpsis, minu ees oli pisike tüdruk, kellel näppus viis krooni, et osta lihapirukas. Seisan ja ootan, korraga nagu lint-traktor nügib minust ette üks lühemat sorti hallipäine pensionäri-neiu, kui kõnetan, et siin on järjekord, siis sähvab: "no osta siis, mis sa passid" ... ning nügib ka väiksest tüdrukust ette, tema järel järgmine hallipäine kibestunud Savisaare valija... täiesti p.... Ütleme nii, et viimasel ajal ma ei ole ühtki normaalset Tallinna pensionäri kohanud, kõik kellega kokku olen puutunud, üritavad mind, kas pikali joosta, varvastele talluda, või siis niisama nügida. Kurat see Reval Cafe telk ei oleks sealt ju kuskile kadunud ja saiakesi jätkus kaa, ma arvan, et homme hommikuni, aga näed ikka on vaja teistel seljas elada ja siis veel ette trügida... uskumatu nahhaalsus, ei oska midagi öelda. Minu kuvand austatavatest vanainimestest on möödanik... ja ma olen pahane, et pean oma sotsmaksu nende pensioniks maksma... nemad peaksid mind hoopiski austama selle eest, et neil on mille eest pirukat osta :)
Ma mäletan ka oma vanaema väga hästi, aga sellist ülbust, nahhaalsust ja õelust temas küll kübetki polnud, tema oli ikka hea ja rõõmsameelne memmeke... mitte selline kibestunud Savisaare kummardaja, nagu enamik Tallinna linna vanureid on....
Ma mäletan ka oma vanaema väga hästi, aga sellist ülbust, nahhaalsust ja õelust temas küll kübetki polnud, tema oli ikka hea ja rõõmsameelne memmeke... mitte selline kibestunud Savisaare kummardaja, nagu enamik Tallinna linna vanureid on....
Teater...
"Ma armastasin sakslast"
A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen
A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen
„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.
Minu armastus tema vastu pidi küll juba siis olema väga sügavale juurdunud. See armastus oli ehk juba enne minus olemas. Ta oli ehk sajandeid minu ja mu esivanemate veres latentselt hingitsenud, muidugi ebateadlikult, sajandid põlevat viha ja jumaldavat imetlust.
Ma usun nüüd juba kindlasti, et armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.
Mängisid Ursula Ratasepp ja Tõnn Lamp.
Lava dekoratsiooniks vaid kolm tooli. Laval on põhiliselt kaks peategelast – Oskar ja Erica, kaks armunut. Erica karakter on siiras ja eluiha täis. Erica oma vaimuga on midagi sellist, mis eriti ei hooli rahvuste piiridest ja seisuslikest eelarvamustest. Hoopis teisiti on lugu Oskariga – esimese põlve intelligendiga, kel oma minaga keerulised suhted.Oskari elujanu on võrreldes Erica omaga edevam, ühiskondlikum ja pinnapealsem. Mis muidugi ei sea kahtluse alla tema armastuse siirust. Erinevatest isiksustest tulenevalt pärsib sotsiaalne loogika inimestevaheliste märkide lugemist ning kahe armastaja tee läheb lahku...
Lugu suurest ja puhtast ning täiuslikust armatusest ning selle süngest, kuid vaatajale õpetlikust lõpust. Tihti leiame end olukorras, kus julgeme küll tunnistada oma tundeid, kuid ei tee midagi selleks, et need tunded elada saaks ning suuremaks kasvaks. Tihti võetakse elu ja sellega kaasnevat õnne ja armastust liiga pealiskaudselt - mõistmata selle tegelikku tähendust ja võimalust.
Monday, September 13, 2010
Ühe jutiga...
Nädalavahetus läks sellise tempoga, et ei saanud arugi, mil ta algas ja millal lõppes. Reedel sai läbitud sünnipäevade maratoni ning laupäeval vaatamata väikesele väsimusele õnnestus käia Vapianos söömas ning kinos vaatamas filmi "Titetegu".
Pöörase komöödia TITETEGU peaosades astuvad üles Jennifer Aniston ja Jason Bateman. Humoorika filmi taga seisab tiim, mis on seni kinolinale toonud sellised toredad filmid nagu VÄIKE MISS PÄIKESEPAISTE ja JUNO.
Loo peategelaseks on haritud ja lustiline vallaline naine Kassie, kes oma kergelt neurootilise parima sõbra Wally vastuväidetest hoolimata otsustab, et just nüüd on paras aeg saada laps - isegi juhul, kui tuleb üksi hakkama saada, või siis täpsemalt - sarmika spermadoonori Rolandi (Patrick Wilson) abiga. Kassie plaanid lendavad aga talle enesele teadmata vastu taevast, sest viimase hetke muudatus tuleb päevavalgele alles seitse aastat hiljem, mil Wally kohtub viimaks Kassie varaküpse, ehkki kergelt neurootilise pojaga.
TITETEGU põhineb Pulitzeri ilukirjanduspreemia laureaadi Jeffrey Eugenidese ("Süütud enesetapud", "Middlesex") novellil "Baster", mis ilmus esmalt The New Yorkeris ning pälvis stsenarist Allan Loebi ("21", "Põlenud mälestused") tähelepanu, kes kohandaski selle kinolinale.
Režissöörid: Josh Gordon, Will Speck
Osades: Jennifer Aniston, Jason Bateman, Patrick Wilson, Jeff Goldblum, Juliette Lewis, Thomas Robinson jpt
Film oli lihtne, aga ei midagi erilist, meelelahutuslik õhtu sisustus... Aniston mulle endiselt meeldib :)
Pühapäeval osalesin SEB Sügisjooksul, kus küll seekord ei jooksnud vaid käisin, aega läks 1h ja 38 min. Päris mõnus viis pühapäeva veetmiseks, ilm super ja selline mõnus kehaline lõõgastus/pingutus...
Pöörase komöödia TITETEGU peaosades astuvad üles Jennifer Aniston ja Jason Bateman. Humoorika filmi taga seisab tiim, mis on seni kinolinale toonud sellised toredad filmid nagu VÄIKE MISS PÄIKESEPAISTE ja JUNO.
Loo peategelaseks on haritud ja lustiline vallaline naine Kassie, kes oma kergelt neurootilise parima sõbra Wally vastuväidetest hoolimata otsustab, et just nüüd on paras aeg saada laps - isegi juhul, kui tuleb üksi hakkama saada, või siis täpsemalt - sarmika spermadoonori Rolandi (Patrick Wilson) abiga. Kassie plaanid lendavad aga talle enesele teadmata vastu taevast, sest viimase hetke muudatus tuleb päevavalgele alles seitse aastat hiljem, mil Wally kohtub viimaks Kassie varaküpse, ehkki kergelt neurootilise pojaga.
TITETEGU põhineb Pulitzeri ilukirjanduspreemia laureaadi Jeffrey Eugenidese ("Süütud enesetapud", "Middlesex") novellil "Baster", mis ilmus esmalt The New Yorkeris ning pälvis stsenarist Allan Loebi ("21", "Põlenud mälestused") tähelepanu, kes kohandaski selle kinolinale.
Režissöörid: Josh Gordon, Will Speck
Osades: Jennifer Aniston, Jason Bateman, Patrick Wilson, Jeff Goldblum, Juliette Lewis, Thomas Robinson jpt
Film oli lihtne, aga ei midagi erilist, meelelahutuslik õhtu sisustus... Aniston mulle endiselt meeldib :)
Pühapäeval osalesin SEB Sügisjooksul, kus küll seekord ei jooksnud vaid käisin, aega läks 1h ja 38 min. Päris mõnus viis pühapäeva veetmiseks, ilm super ja selline mõnus kehaline lõõgastus/pingutus...
Monday, September 6, 2010
Nädalavahetus...
Aeg lausa lendab... :)
Reedel sai käidud vanalinnas pubis jalgpalli vaatamas: Eesti - Itaalia ... wahwa
Laupäeval kohtusime üle pika aja totsidega, vaatasime 3h fotosid läbi aegade ning tõdesime, et on ikka olnud väga huvitavaid üritusi ja pidusid. Pärast padjaklubi siirdusime Privé´sse.
Kriim - see on võrratu sound, kvaliteetne keskkond ja luksuslik fusioon uptempo soul'ist, hip-hop'ist ja r&b’ist, igal laupäeval klubis privé! Astu souli-rongi ja valmistu peatusteta lõbusõiduks läbi mustamuusika ajaloo. Vagunisaatjateks alati parimad dj’d nii Eestist kui välismaalt: bad j ja dj trigga.
Pidu oli ülilahe ja sai palju tantsida. Family listiga pilet vaid 100 eek ning tervitusjook pealekauba, kuigi jah see tervitusjook ei olnud minu maitsele :(
Pidu hommikuni ning plaan oli minna Tacosse hommikust sööma, kuid kahjuks kui sinna jõudsime olid ootejärjekorrad 1h pikkused ning koht avatud veel vaid 0,5h. Nii siirdusimegi Nõmme teele pelmeene sööma :)
Pühapäeva - pidu ja unevõlg andsid veidi tunda, kuid vaatamata sellele siirdusin Kristiina Päevale, Löwenruh parki, kus esines Ott Lepland. Minu kaaslaseks minu parim sõber Lucky :)
Reedel sai käidud vanalinnas pubis jalgpalli vaatamas: Eesti - Itaalia ... wahwa
Laupäeval kohtusime üle pika aja totsidega, vaatasime 3h fotosid läbi aegade ning tõdesime, et on ikka olnud väga huvitavaid üritusi ja pidusid. Pärast padjaklubi siirdusime Privé´sse.
Kriim - see on võrratu sound, kvaliteetne keskkond ja luksuslik fusioon uptempo soul'ist, hip-hop'ist ja r&b’ist, igal laupäeval klubis privé! Astu souli-rongi ja valmistu peatusteta lõbusõiduks läbi mustamuusika ajaloo. Vagunisaatjateks alati parimad dj’d nii Eestist kui välismaalt: bad j ja dj trigga.
Pidu oli ülilahe ja sai palju tantsida. Family listiga pilet vaid 100 eek ning tervitusjook pealekauba, kuigi jah see tervitusjook ei olnud minu maitsele :(
Pidu hommikuni ning plaan oli minna Tacosse hommikust sööma, kuid kahjuks kui sinna jõudsime olid ootejärjekorrad 1h pikkused ning koht avatud veel vaid 0,5h. Nii siirdusimegi Nõmme teele pelmeene sööma :)
Pühapäeva - pidu ja unevõlg andsid veidi tunda, kuid vaatamata sellele siirdusin Kristiina Päevale, Löwenruh parki, kus esines Ott Lepland. Minu kaaslaseks minu parim sõber Lucky :)
Saturday, August 28, 2010
Lugemisvara
Suvi on olnud vilets lugemisaeg, ilusad ilmad kutsuvad õue ja nii nii nii palju muud on vaja teha. Lõpuks siiski õnnestus läbi saada sünnipäevaks kingitud Susan Luitalu "KÜSIMUSED kõikidele vastustele". Raamat oli kerge lugeda ja pani pidevalt muigama :) ning äratundmisrõõmu ikka jagus...
Elu ongi alati kõige lõbusam just siis, kui asjad ei lähe nii nagu sa ette kavatsesid. Kui saatus järjepideva ülbusega sinu plaane ignoreerib, polegi mõtet enam vastu punnida - häälesta end ümber ja naudi sõitu. Küsimused kõikidele vastustele viib sind kokku nii prügikollide kui pirtsutavate staarihakatistega, viib sind tuurile Egiptuse kahtlastesse ilusalongidesse ja lükkab ümber veendumuse, et mehi poest ei saa.
Minule jäi raamatust enim meelde järgmine lõik:
"Teate, ega saaste ei peagi olema ainult käega katsutav, kilogrammides mõõdetav või haisev. Mõned inimesed saastavad keskkonda oma mõtetega."
Elu ongi alati kõige lõbusam just siis, kui asjad ei lähe nii nagu sa ette kavatsesid. Kui saatus järjepideva ülbusega sinu plaane ignoreerib, polegi mõtet enam vastu punnida - häälesta end ümber ja naudi sõitu. Küsimused kõikidele vastustele viib sind kokku nii prügikollide kui pirtsutavate staarihakatistega, viib sind tuurile Egiptuse kahtlastesse ilusalongidesse ja lükkab ümber veendumuse, et mehi poest ei saa.
Minule jäi raamatust enim meelde järgmine lõik:
"Teate, ega saaste ei peagi olema ainult käega katsutav, kilogrammides mõõdetav või haisev. Mõned inimesed saastavad keskkonda oma mõtetega."
Kontsert
Eelmisel laupäeval sai külastatud U2 kontserti Helsingis. Lõunast laevaga Soome, päevake linnapeal ja õhtul Helsinki Olümpia staadionile kontsertile. Kontserdi korraldus ja viidandus oli väga heal tasemel, kõik toimis ning ei mingeid ummikuid ega suuri rahvamasse üksteise otsas. Kontserdi lava oli võimas ja kujutas endast kosmoselaeva. Heli ning videotehnika - ülivõimas. Ja muidugi kontsert ise oli mega hea ning jättis jälje ... loodan, et nad tulevad mingi aeg ka Eestisse, läheks jälle kontsetile ...
Sunday, August 22, 2010
Tulek Kokku
Kuna töö kiidab tegijat, siis pole puhkuse lõppedes nagu olnud aegagi siia midagi kribada, ... et siis toimus 10.augustil jällegi üks väike kogunemine, tore oli näha ja ka tutvuda :) kahju, et noori nii vähe osavõtmas oli... oleks tore olnud tutvuda ka nendega, keda 15 aastat näinud pole ning meenuvad vaid väikeste poiste või tüdrukutena... nii võib juhtudagi, et suhtled inimestega, aga ei teagi, et sugulased :)
Tuesday, August 10, 2010
Kirjad Juliale
Veidi aega tagasi sai külastatud Solarise kino ning vaadatud südamlikku filmi "Kirjad Juliale".
Peatne ajakirjanik Sophie Marcus (Amanda Seyfried) ja tulevane restoraniomanik Victor (Gael García Bernal) lendavad New Yorgist Itaaliasse puhkust veetma, peaks see nende nende suhtesse vajalikku romantikat süstima. Nende sihtpunkt on Verona linn, „Romeo ja Julia“ loost tuntud õnnetu saatusega armastaja Julia Capuletti kodu.
Victori huvi on leida tulevasele restoranile varustajaid, mitte Sophie’ga kudrutada, ning viimane leiab romantikat sootuks tavatust kohast: ta liitub grupi vabatahtlikega, kes vastavad kõikjalt maailmast Veronasse saabuvatele kirjadele, kus küsitakse Julialt armunõu. Üks Sophie kätte sattunud kirju pärineb aastast 1957 ning kelleltki Claire Smithilt, (Vanesse Redgrave) inglannalt, kes armus nooruses itaallasesse, ent lasi õnnevõimaluse käest.
Sophie üllatuseks saab Claire tema kirjast innustust ja ehkki olles nüüd juba vanaema, otsustab ta sõita Veronasse ning pojapoeg Charliega abil (Christopher Egan) ammukadunud armastuse üles otsida. Victor tegeleb ülepeakaela restoraniga ning Sophie, Charlie ja Claire alustavad otsirännakut läbi kauni Itaalia. Armastus lööb õilmitsema õige iseäralikul viisil ja peagi tuleb Sophie’l järgida sedasama nõuannet, mille ta kirjutas Claire’ile. Kas tal jätkub julgust armastus kinni püüda või jääb ta Claire’i kombel eluaeg käimata radu kahetsema?
Armas ja südamlik film armastusest ja otsustest ning usust, et kunagi ei ole liiga hilja ... st võimalustest... ning armastusest, mis ei kao ka pärast pikki lahusoldud aastaid...
Samas pani see ka mõtlema sellele, et elus on oluline veeta aega koos kallitega ... ja tihti ei ole asjad nii läbipaistvad kui esialgu tunduvad ...
Monday, August 9, 2010
Puhkus 2010 suvi
Tallinna Loomaaed
4järve
Karujärv Saaremaal
Pädaste mõisahoov
Pädaste mõisa lähedal
Mändjala rannas pirniga
Sääre tipp Saaremaal
(Sääre tipus oli kalarestoran, päevapraad ahvenafilee oli külmutatust üles sulatatud ja imepisike portsjon, sama võin öelda ka lesta prae kohta, kus praad sisaldas kahte üliõhukest lesta ja paari kaboikartulit ning maitseained olid täitsa ununenud, hind 110 eek tundus olevat vaid vaate eest)
Kaali kraater Saaremaal
Mändjala rannas pirniga
Sääre tipp Saaremaal
(Sääre tipus oli kalarestoran, päevapraad ahvenafilee oli külmutatust üles sulatatud ja imepisike portsjon, sama võin öelda ka lesta prae kohta, kus praad sisaldas kahte üliõhukest lesta ja paari kaboikartulit ning maitseained olid täitsa ununenud, hind 110 eek tundus olevat vaid vaate eest)
Kaali kraater Saaremaal Thursday, July 29, 2010
Prangli...
Eelmine nädalavahetus sai käidud Pranglil pulmas. Pulm toimus Prangli rannas, altari asemel suur ohvrikivi ja selline armas üritus oli. Pidu ise toimus veidi aja poolt räsitud rahvamajas, kuid muidu oli väga wahwa. Mängud, pillid, tants ja trall. Kuigi plaan oli laupäeval tagasi jõuda, kuid pulm kujunes kolmepäevaseks just merejumala tõttu, nimelt oli laupäeval selline torm, et ükski paat ei suutnud rannast välja sõita ...
Pühapäeval õnnestus siiski paadile saada, Paadi nimi Püüton 2, kuid kui rannast väljusime loksutas ikka pääääääris kõvasti... Ja miskipärast ei usaldatud meile ka päästeveste, või neid lihtsalt polnudki varustuses... aga õnneks jõudsime ilusti kaldale... mis oli suur kergendus :)
Pärnu...
Rand, soe meri, rõõmsad inimesed, hea raamat, päike... uh väga mõnus oli :). Külastatud sai ka Pärnu ööklubi Sugar, selline mõnus chill koht, eriti mõnus oli see, et sai õues istuda ja värsket suve nautida :) Samas tegin ka öise turisti tuuri ning tutvusin Pärnu vaatamisväärsustega ;) Vallikäär on ikka tundmatuseni muutunud ;) ja seda positiivses mõttes ;).
Saturday, July 17, 2010
Maailm ja mina...
Mulle meeldib naer
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor...
... kuid samas tunnen vahel, et olen eksinud ...
Mulle meeldib armastus
Mulle meeldib kõik see
mis meie sees on kaunist veel
Mulle meeldib puutumata loodus
Meeldib olla noor...
... kuid samas tunnen vahel, et olen eksinud ...
Tuesday, July 13, 2010
Suvi 2010
Päike, päike, päike, kraade 31 :) ... päeva unistus, rand, külm õlu, hea raamat ja päike ...
Eile õhtul sai käidud ujumas Rohuneeme rannas - vesi oli peaaegu soe, aga vetikane ja sogane ... :( järgmine kord prooviks vett kuskil mujal :)
Midagi nagu kripeldaks, tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida tahan ... selline püsimatu ja rahutu tunne on, loodame, et järgmisel nädalal algav puhkus muudab enesetunde kindlamaks ...
Eile õhtul sai käidud ujumas Rohuneeme rannas - vesi oli peaaegu soe, aga vetikane ja sogane ... :( järgmine kord prooviks vett kuskil mujal :)
Midagi nagu kripeldaks, tahaks midagi, aga ise ka ei tea, mida tahan ... selline püsimatu ja rahutu tunne on, loodame, et järgmisel nädalal algav puhkus muudab enesetunde kindlamaks ...
Sunday, July 11, 2010
Nädalavahetus...
... oli väga tegude ja sündmuste rohke :) Laupäeval toimus Kalitsa külas Uustalu "mõisas" Pauline ja Karel Kallasmaa järeltulijate kokkutulek. Kokku käis läbi ~45 inimest. Tore oli näha kõiki, enamik sugulastega kohtusin lausa esmakordselt. Ülitore!
Uustalu mõisa põllud on kõik välja renditud ning hea retnik on pannud sinna kasvama rapsi. Nii kaugele kui silmapiir ulatus oli kõik päikseliselt kollane, mega vaatepilt :)
Tuesday, July 6, 2010
Rullitamas...
Eile sai jälle rullitamas käidud. Kui seni olime sõitnud trajektooril Stroomi to Kakumäe to Stroomi, siis sealne tee suhteliselt hea va laudadest sild, mille lauad on ülespoole uppi paindunud ning rulluisutajale lausa eluohtlikud... arusaamatu, see silla laudis? Eilsel trajektooril Mustamäe to Kristiine, saime kogemuse Tallinna kõnniteede kuumaastikust, kohutav olukord, tekkis soov meie "kallile" Ninasarvikule rullid jalga suruda ja sundida teda seda kohutavad augurida läbima, see on eluohtlik ja täiesti mittevajalik :( Õnneks jäime ellu ning edasine Nõmme tee oli nagu luksus ...
Tuesday, June 29, 2010
AEG
Elu meis ja meie ümber muutub ajas. Iga sekundiga. Iga millisekundiga. Mõnda neist mahub rohkem muutust, mõnda vähem. Kuid see on seal alati olemas.
Elu muutub ruumis. Nii kõige kõrgema arhitekti poolt loodus, kui ka kõige pisimates. Üldiselt üksikule, üksikult üldisele, nagu elus ikka. Vahel ka märkamatult, vahel unustamatu skandaaliga...
Elu muutub ruumis. Nii kõige kõrgema arhitekti poolt loodus, kui ka kõige pisimates. Üldiselt üksikule, üksikult üldisele, nagu elus ikka. Vahel ka märkamatult, vahel unustamatu skandaaliga...
Monday, June 28, 2010
Tule saarele sa, tule saarele saa...
Juunis toimusid Vormsi saarel "Moskva Olümpiamängud 1980"...
Video antud üritusest: http://www.youtube.com/watch?v=7afcVgBFEWk&feature=channel
Toimumiskoht: http://www.suveresidents.ee/
MARLEY JA MINA
Lugu noorest abielupaarist, kes alustab ühist kooselu, ning suurest, arulagedast, parandamatust, aga ka vastupandamatust labradorist, kes muutis kogu nende elu – neid ja nende lapsi, muutis perekonda, kelleks nad said. See pole vaid ühe koera ega koeraga pere lugu, vaid liigutav ja humoorikas lugu inimestest ja loomast, kellel on ühine elutee, tõusude ja languste, naeru ja pisarate, rõõmude ja südamevaluga.
Selle raamatu lugemine venis jõudsalt :) ... põhjus ei olnud mitte selles, et oleks igav ja aeglaselt loetav raamat, vaid pigem vist selles, et ajaperiood selline, kus peale tööd lihtsalt ei suuda lugeda ning uni ja voodi on paremad kaaslased kui raamat. Aga läbi ta sai...
Raamat oli huvitav lugeda, iga rida oli nagu koopia minu elust, kui Lucky võtsime... labrador on ikka labrador... :) ja Marley on oma loomuselt väga Lucky´lik, kuigi jah äikese tormi Lucky absoluutselt ei karda... Samas, mida lõpu poole raamat läks, seda kurvemaks muutus minu meel, see kuidas kirjeldati Marley vanadust ja raskusi, siis oli silm lugedes ikka koguaeg märg ... ja aina märjemaks läks ... kardan juba ette Lucky vanadust... samas, eks see ole elu paratamatus ja koerad lihtsalt elavad vähem kui inimesed...
Paralleele minu elust oli raamatus ikka palju ja kõige rohkem jäi meelde see, et see koer suudab end 101%-liselt pereliikmeks sulandada... nii nagu Lucky´gi, kui temast eemal olla, siis pidevalt mõtlen sellele, et kuidas tal läheb ja kuidas ta ilma minuta hakkama saab :)
Ma olen näinud ka filmi, mis selle raamatu põhjal tehtud, kuid raamat oli oluliselt parem ja sisukam, film oli vaid kerge ülelend ühe koera loost, seda lähedust ja kiindumust ei tulnud sealt väga välja ...
Monday, May 10, 2010
The Last Song
VIIMANE LAUL on menukirjanik Nicholas Sparksi (“The Notebook”) romaani alusel valminud romantiline drama, mille peaosas Miley Cyrus.
Ühes väikeses rannikulinnas saab võõrandunud isa (Greg Kinnear) võimaluse veeta suvi koos oma mässulise teismelise tütrega (Miley Cyrus), kes oleks pigem New Yorgis sõprade seltsis. Ta püüab leida sidet läbi ainsa asja, mis neil ühist on – muusika. See on lugu perekonnast, sõprusest, saladustest ja lunastusest, koos esimese armastuse ja veel ühe võimalusega.
“Viimane laul” on romantiline drama, mille aluseks menukirjanik Nicholas Sparksi uusim teos. Osades Miley Cyrus (“Hannah Montana”), Greg Kinnear (“Enam paremaks minna ei saa”), Liam Hemsworth (“Naabrid”), Bobby Coleman (“Pereisa”), Kelly Preston (“Mida tüdruk tahab”) jt. Filmi lavastas Julie Anne Robinson (“Grey anatoomia”).
Väga hea film, veidi kurva, kuid samas väga õnneliku lõpuga :)
Ühes väikeses rannikulinnas saab võõrandunud isa (Greg Kinnear) võimaluse veeta suvi koos oma mässulise teismelise tütrega (Miley Cyrus), kes oleks pigem New Yorgis sõprade seltsis. Ta püüab leida sidet läbi ainsa asja, mis neil ühist on – muusika. See on lugu perekonnast, sõprusest, saladustest ja lunastusest, koos esimese armastuse ja veel ühe võimalusega.
“Viimane laul” on romantiline drama, mille aluseks menukirjanik Nicholas Sparksi uusim teos. Osades Miley Cyrus (“Hannah Montana”), Greg Kinnear (“Enam paremaks minna ei saa”), Liam Hemsworth (“Naabrid”), Bobby Coleman (“Pereisa”), Kelly Preston (“Mida tüdruk tahab”) jt. Filmi lavastas Julie Anne Robinson (“Grey anatoomia”).
Väga hea film, veidi kurva, kuid samas väga õnneliku lõpuga :)
"Shadows in the Sun"
Megaarmas film: armastus, lootus, hirm ja kartus läbikukkumise ees. Itaalia, tekitas soovi jälle külastada seda wõrratut ja kaunist maad.Sunday, May 2, 2010
KITE RUNNER
Khaled Hosseini
Filmiõhtu sõpradega :)
Lohejooksja on lugu Afganistanist väga erinevatel aegadel – alates monarhia viimastest õitsenguaastatest, kuningavõimu kukutamisest kuni tänapäevase Talibani käes vaevleva rusustatud, mässuliste hirmuvalitsuse all kannatava riigini välja. See on lugu isadest ja poegadest, lugu Amirist ja Hassanist, kes on justkui parimad sõbrad, kuid samas lahutavad neid aastasadadega juurdunud traditsioonid ja seisusevahe, vastandlikud usundid. See on lugu peensusteni järgitavast afgaani kombestikust ja traditsioonidest, mis jäävad kestma ka võõrsil, USAs afgaani immigrantide kogukonnas. See on lugu elude purunemisest ja saatuslikest muutustest, kui Afganistanis algab sõda, ning usust ja lootusest näha taas kord õitsvat kodumaad. See on lugu sõprusest ja armastusest, reetmisest ja lunastusest.
Liigutav film, mis pani mõistma, kui hästi on tegelikult meil läinud, meil oma riik, iseseisvus, inimlikud õigused ja võimalus elada ilma allasurutuse ja hirmuta. Olukorra esitlus oli liigutav, sõda on julm ja inimesed sõja ajal on veelgi jõhkramad. Lähitulevikus tahaks kindlasti lugeda läbi ka raamatu, mille põhjal film on tehtud.
Sunday, April 25, 2010
.jpg)
Sunday, April 11, 2010
Kõige tähtsam küsimus
Peep Vain
Tänapäeval on lihtne iseennast kaotada ning oma kõige tähtsamaid soove kõiksugu kiireloomulistele nõudmistele ohvriks tuua. Tagajärjeks on tasakaalutu elu ning järjest süvenev rahulolematus. Peep Vain tutvustab oma raamatus lihtsat ning lineaarset protsessi oma tegelike tahtmiste üles leidmiseks ning ellu viimiseks. "Kõige tähtsam küsimus" näitab, kuidas leida endast julget mõtlemist ja pealehakkamist ning teha ära asju, mis kõige enam rõõmu ja rahuldust pakuvad. See on raamat, mis aitab Sul ennast paremini tundma õppida.
Puhkuse ajal lugesin, raamat läks lennukalt, kuid eriti miskit meelde ei jäänud :) ju siis oli kõik niigi selge :)
Dubai
.jpg)
(Dubai märts 201o)
27. märts (pühapäev) Lend Abu Dhabisse Ethiadiga väga mõnus. Abu Dhabi lennujaamast Ethiadi bussid Dubaisse ja Ethiadiga lennanud reisijatele täiesti tasuta, tuli esitada vaid pardakaardi lipik. Ligikaudu 1 tund toimus sõit väga korralikul teel. Buss viis Ethiadi peakontori juurde Dubais ja sealt takso meie hotellini Ibis Hotel (Wordl Trade Centeri juures) 10,5 Dh ehk 35 eek. Ibis hotell euroopalik ja lihtne, saime varakult check-in-i ära teha ja siis linna peale, kus veetsime terve päeva. Metroo ei ole päris valmis, kuid toimib, osades peatustes veel ei peatu lihtsalt. Kahe tsooni pilet 4,50 Dh ehk 15 eek. Sõime McDonaldsis 2 einet hind 40 Dh, keskmine suurus seal meie kõige suuremast suurusest palju suurem :) Käisime turul ja kullaturul. Kullaturul oli väga palju kulda ja hinnad kõrged, sest nii väikseid kette, kui meil müüakse, seal lihtsalt ei olnud :) Vanalinn väga ilus. Igal pool demonstreeritakse araabia kultuuri, ajalugu ja kombeid ning seda kõike tasuta. Käisime maja muuseumis, kooli muuseumis – super kogemus. Araabia inimesed väga sõbralikud. Võib-olla veidi häirivad vaid India poisid tänaval, kes tahavad sulle müüa copy handbäge ja watches. Aga araablased on SUPER! Tagasi tulime üle jõe puu paadiga. Hind 1 Dh ehk 3,2 eek. Kaameliga sain ka sõita 20 Dh eest, mis oli väga erakordne kogemus, kaameli taltsutaja muudkui laulis araabia keeles ja väga lõbus oli :). Dubais olles tundsin end väga rahulikult, keegi ei luninud jootraha ja kõik olid ausad ning sõbralikud. Inglise keelega sai ka väga hästi hakkama. Õhtul jalutasime Dubai Shoping Mall-i, mis algul tundus lähedal, kuid lõpuks oli väga kaugel, vähemalt jala minnes. See asus kõige kõrgema hoone kõrval. Tagasi tulime taksoga, hind alla 20 Rs, täpselt ei mäleta.
28. märts (pühapäev) magasime kaua ja siirdusime Dubai Outlet Mall-i, mis asus linnast väljas, taksoga 30 min sõitu, hind 45 Dh. Uskumatud hinnad ja väga lahe keskus. Shoppasin nii kuis jaksasin :)
29. märts (esmaspäev) käisime kaubanduskeskustes. Kahe esimesega läksime alt, need olid väga väikesed. Tegime ära oma check-in-i Ethiadi peakontoris ja andsime ära kohvrid ning siirdusime ostukeskusesse, kus oli suusamägi sees. Väga lahe keskus :) Pärast sealt taksoga jällegi tagasi Ethiadi peakontorisse, kust buss viis meid Abu Dhabi lennujaama, kust meie lend 2:15 öösel väljus. Münhenisse saabusime hommikul ning siis kupatati meid kinnisest tsoonist välja ning meil tuli 8 h aega veeta avatud tsoonis. Poode oli vähe ja megakallid asjad olid, seega otsustasin veeta aja pingil magades :) Münheni linna peale ei saanud minna, sest mul olid rihmikud ja vaid dressipluus seljas ja seal oli sooja kuskil 10 kraadi vaid :) Viimane lend oli Estonian Air-iga. Check-in-i sai teha alles 1,5 h enne lennu väljumist, siis saime ka kinnisele alale, kus samuti ei olnud mitte midagi teha, mõned poed olid, aga megakallid jällegi. Ostsin tavalise mineraalvee, mis maksis 3,2 eurot. Estonian Air võttis meid vastu albiino lennukiga, st mingi valge lennuk, millele hiljem selgus oli kõhu alla küljele kirjutatud ka ESTONIAN AIR. Enamik reisijaid olid hämmingus, et mis lennuk see selline on. Ka seest oli see suhteliselt vana ja logu, aga Tallinnasse lendas ilusti välja :)
Tallinnas võttis meid vastu 6 kraadi sooja, mis võrreldes Dubai 35 kraadiga oli nagu põhjanaba. :) Esimese mõttena igatsesin juba Dubaisse tagasi. See on maa, kuhu kindlasti läheks tagasi!
27. märts (pühapäev) Lend Abu Dhabisse Ethiadiga väga mõnus. Abu Dhabi lennujaamast Ethiadi bussid Dubaisse ja Ethiadiga lennanud reisijatele täiesti tasuta, tuli esitada vaid pardakaardi lipik. Ligikaudu 1 tund toimus sõit väga korralikul teel. Buss viis Ethiadi peakontori juurde Dubais ja sealt takso meie hotellini Ibis Hotel (Wordl Trade Centeri juures) 10,5 Dh ehk 35 eek. Ibis hotell euroopalik ja lihtne, saime varakult check-in-i ära teha ja siis linna peale, kus veetsime terve päeva. Metroo ei ole päris valmis, kuid toimib, osades peatustes veel ei peatu lihtsalt. Kahe tsooni pilet 4,50 Dh ehk 15 eek. Sõime McDonaldsis 2 einet hind 40 Dh, keskmine suurus seal meie kõige suuremast suurusest palju suurem :) Käisime turul ja kullaturul. Kullaturul oli väga palju kulda ja hinnad kõrged, sest nii väikseid kette, kui meil müüakse, seal lihtsalt ei olnud :) Vanalinn väga ilus. Igal pool demonstreeritakse araabia kultuuri, ajalugu ja kombeid ning seda kõike tasuta. Käisime maja muuseumis, kooli muuseumis – super kogemus. Araabia inimesed väga sõbralikud. Võib-olla veidi häirivad vaid India poisid tänaval, kes tahavad sulle müüa copy handbäge ja watches. Aga araablased on SUPER! Tagasi tulime üle jõe puu paadiga. Hind 1 Dh ehk 3,2 eek. Kaameliga sain ka sõita 20 Dh eest, mis oli väga erakordne kogemus, kaameli taltsutaja muudkui laulis araabia keeles ja väga lõbus oli :). Dubais olles tundsin end väga rahulikult, keegi ei luninud jootraha ja kõik olid ausad ning sõbralikud. Inglise keelega sai ka väga hästi hakkama. Õhtul jalutasime Dubai Shoping Mall-i, mis algul tundus lähedal, kuid lõpuks oli väga kaugel, vähemalt jala minnes. See asus kõige kõrgema hoone kõrval. Tagasi tulime taksoga, hind alla 20 Rs, täpselt ei mäleta.
28. märts (pühapäev) magasime kaua ja siirdusime Dubai Outlet Mall-i, mis asus linnast väljas, taksoga 30 min sõitu, hind 45 Dh. Uskumatud hinnad ja väga lahe keskus. Shoppasin nii kuis jaksasin :)
29. märts (esmaspäev) käisime kaubanduskeskustes. Kahe esimesega läksime alt, need olid väga väikesed. Tegime ära oma check-in-i Ethiadi peakontoris ja andsime ära kohvrid ning siirdusime ostukeskusesse, kus oli suusamägi sees. Väga lahe keskus :) Pärast sealt taksoga jällegi tagasi Ethiadi peakontorisse, kust buss viis meid Abu Dhabi lennujaama, kust meie lend 2:15 öösel väljus. Münhenisse saabusime hommikul ning siis kupatati meid kinnisest tsoonist välja ning meil tuli 8 h aega veeta avatud tsoonis. Poode oli vähe ja megakallid asjad olid, seega otsustasin veeta aja pingil magades :) Münheni linna peale ei saanud minna, sest mul olid rihmikud ja vaid dressipluus seljas ja seal oli sooja kuskil 10 kraadi vaid :) Viimane lend oli Estonian Air-iga. Check-in-i sai teha alles 1,5 h enne lennu väljumist, siis saime ka kinnisele alale, kus samuti ei olnud mitte midagi teha, mõned poed olid, aga megakallid jällegi. Ostsin tavalise mineraalvee, mis maksis 3,2 eurot. Estonian Air võttis meid vastu albiino lennukiga, st mingi valge lennuk, millele hiljem selgus oli kõhu alla küljele kirjutatud ka ESTONIAN AIR. Enamik reisijaid olid hämmingus, et mis lennuk see selline on. Ka seest oli see suhteliselt vana ja logu, aga Tallinnasse lendas ilusti välja :)
Tallinnas võttis meid vastu 6 kraadi sooja, mis võrreldes Dubai 35 kraadiga oli nagu põhjanaba. :) Esimese mõttena igatsesin juba Dubaisse tagasi. See on maa, kuhu kindlasti läheks tagasi!
Sri Lanka
.jpg)
(märts 2010)
14. märts (pühapäev) kell 5 varahommikul – saabumine Sri Lankale. Karnal ootas minu nimesildiga Colombo lennujaamas. Valuutavahetuse lennujaamas Ceilon Bank taheti kohe tõmmata 1500 Rs-ga ehk 150 eek-ga. Sõit väikse mikrobussiga Koggala Beach hotelli 5 tundi, tee normaalne, aga liiklus tihe ja keeruline. Bussid kohalikega rallivad mööda vastassuunas, suurema õigus :). Galle linnas tegime peatuse ja käisime kohalikus toidupoes Food City puuvilju ostmas. Esimese päeva veetsime rahulikult rannas päikse käes praadides :). Ookeani lained väga suured, nagu surfarite unistused. Vesi helesinine ja rand väga puhas. Hotell lihtne ja väga normaalne. Hotelli leidsin trip.ee kaudu, kus seal käinud eestlased olid soovitanud http://www.koggalabeachhotel.com/. Hommiku ja õhtusöök olid hinnas (~450 eek öö). Teenindajad olid väga sõbralikud ja abivalmis. Tuba hubane ja puhas. Ookeanini hotellitoast alla 100 meetri. Pimedaks läheb kella kuue ajal õhtul. Õhtul müristas kõvasti, sadas vihma ja lõi välku.
15.märts (esmaspäev) hommikul säras taevas. Hommikusöök ja siis kohustuslik postkaardi saatmine ning siirdusime randa, seekord varju :) Rannas Beach Boyd, kes kauplevad erinevate asjadega. Esimese ostuna ostsin 30 Rs ehk 3 eek-i eest käepaela. Müüja oli eriline mees.
16. märts (teisipäev) ookeani lained väga väimsad. Karnal laenas meile oma snorgeldamisvarustuse,kuid selliste lainetega ei saa snorgeldada. Siirdusime lähedal asuvasse (10km) Galle linna, sõiduvahendiks TUK-TUK. Külastasime Galle kindlust ja kirikut. Sõit Koggalast Gallesse ja tagasi 1000 Rs ehk 100 eek. Tagasi teel külastasime kilpkonna farmi (300 Rs ehk 300 eek pilet) ja Koggala Village Spice Garden-i. Soetasime päikse põletuse vastu aloe geeli ja kreemi sääskede hammustuste vastu. Pärast reisi jälle randa. Õhtul jalutasime rannas mitu tundi. Väga ilus rand :)
17. märts (kolmapäev) – ranna päev :) Eriline mees müüs jälle oma käepaelu , sakslased häbematud käskisid tal minna suurte lainetega ujuma ja filmisid teda, uskumatu õelus. Mees ei andnud endale aru ja tegi nii nagu turist käskis, võttis riidest lahti ning komberdas lainetesse ja püüdis ujuda. Siis käskis sama teha ka üks nii umbes 50-aastane saksa "daam" ning noormees läks jälle komberdades lainetesse. Proua muudkui filmis seda – ma ei saa aru miks, vaatab seda kodus seebikate vahele või??? Aga paelu ei ostnud keegi :( Proua tõi poisile vähemalt juua. Ma ei mõista, miks? Lihtsalt ei mõista ja häbi on, et inimesed Euroopas nii õelad on?! Hotelli teenindajad alati naeratasid, kui pilgud kohtusid, tundus oluliselt siiram naeratus olevat kui Tais.
18. märts (neljapäev). Selg punane, eilne päike vist läks veidi liiale. Seega tuli sel päeval varjus püsida. Jalutukäik rannas ~6km või rohkem. Tagasi tulles selg ja jalad kanged :) Õhtu söögi ajal hakkas kurk valutama ning öösel vist tuli väike palavik, paratsetamol ja hommikul oli juba parem. Öösel vist sadas kõvasti vihma.
19. märts (reede) Pilvine päiksevõtt, päike oli pilve taga. Ostsin rannamüüjalt kaks ranna seelikut 1tk 400 Rs. Erilise noormehe käest ostsin 50 Rs eest veel kaks käepaela. Nii kui hotelli uksest välja saime, jooksis meile tuttav juht juba meieni, et oma teenust pakkuda. Poes käik TUK-TUK-iga 200 Rs ~800m. Õhtusöök Sri Lanka Night. Igal õhtul enam vähem sama buffee, kuid mingi eripäraga a´la Itaalia, Hiina jne. Kurgu valu on veidi järgi andnud.
20. märts (laupäev) Päev vedelemist ookeani ääres, enamiku aja siiski varjus, sest päike ikka väga kuum :) Beach Boy käis näitamas pärdikut ja madu. Pärdik oli megaarmas ja sõnakuulelik. Foto temaga algul 1000 Rs, kauplesin 500 Rs peale. Ma loodan, et peremees osta selle eest ka pärdikule banaani. Pärdik ronis sülle ja kui peremees ütles "foto", siis ronis mulle kohe kukile. Süles otsis oma pisikeste sõrmedega minu nahalt kirpe :) Tema pisikesed sõrmed lasid muukui mööda mu nahka. Õhtul oli barbeque õhtu, lauad tassiti õue ookeani äärde ja õhtusöök pidi toimuma õues. Niisama äkki tuli hoovihm ja kõik lauad said märjaks ning kogu õhtusöök kolis kirbinal-krabinal tuppa. Grill-liha oli megahea.
21. märts (pühapäev) – viimane päev Koggala Beach hotellis. Mõnulesime varjus päikse vannis. Täna nägin jälle oma lemmikut pärdikut, pakkusin talle oma lõunasöögi - banaani – mõnualt mugis selle minu süles endale põske. Väga hoolikalt, et midagi raisku ei läheks. Päev oli kuiv, kuid õhtul kella 8 ajal hakkas sadam. Kella kuue ajal õhtul oli kilpkonna poegade merre laskmine. Kausi sees olid paljud pisikesi kilpkonnasid, kes viidi randa, kust nad hakkasid ookeani suunas liikuma. Käisime jäätise jahil veidi eemal putkas. Kõige rohkem hakkan puudust tundma pärdikust ja päiksest. Koristajale andsime tippi 280 Rs. Kohe oli tuba lõunaks puhas, muidu jäi meie toa koristus alati pärastlõunaks. :) Sri Lankal on pidevalt elektrikatkestused st 3-5 minutiks läheb elekter lihtsalt ära.
22. märts (esmaspäev) – äratus 5:15, Karnal võttis meid peale kell 6 hommikul. Hotell pakkis hommikusöögi kaasa. Kalaturg – hommikune palju tuunakalu ja haisid. Koerad sõid ülejääke. Buddha tempel pärast Matara linna, templi kõrval oli põrgu, hoone, kus olid seintele joonistatud patud ja karistus. Kella 12st saabusime hotelli, mis oli midagi muud, kui algul kokku leppisime. Aga muidu normaalne. Hotel Chandrika (Pvt) Ltd Tissamaharama. Edasi kella ühe ajal alustasime oma retke Yala National Parki. Autojuht sõitis lahtise jeebiga Rand Rover, millel oli vanust 40 aastat. Läbisime pika maa, Yala National Parki pilet: 2 turisti, autojuht, 2 kohalikku ja jälje ajaja hind kokku 5300 Rs. Nägime linde, pühveid, sigu, ahve, krokodille, kitsi, karusid, leopardi. Leopard pidas jahti pühvli pojale, õnneks pääses pisike tema hammaste vahelt. Ema pühvel ründas ründavat leopardi, et kaitsta oma poega. Tagasi teel läks auto katki ning parandasime seda. Hiljem võidusõit teise jeebiga, päris kõhe, kiirus suur ja pime. Autojuhile raha 4000 Rs ja jäljeajaja 300 Rs. Käisime ka kohalikku jooki Araki ostmas. 19:30 jõudsime hotelli rampväsinuna.
23. märts (teisipäev) – hommikusöök ja siis jälle teele. Sõitsime Ellasse, teepeal kosk ja siis pikk sõit mööda S-kujulist mägist teed Nurwara Eliya. Nuwara Eliyas tegime peatuse. Mäe tipp 1868 meetrit ja siis sõit edasi. Teetehases ekskursioon ja siis shoping ja sõit mäest alla S-kujulist teed mööda. Vaated super, aga ee karusell ajas minul südame tõsiselt pahaks. Lõpuks jõudsime Kandy´sse. Kus kell 17:30 algas 30 minutiline Kandy Cultural Centralis Kandy Dance sõu, pilet 500 Rs inimene. Pärast etendust jalutuskäik Kandy järve kaldal, järv inimese poolt tehtud. Linn suhteliselt must ja palju rahvast, pea kohal lendasid nahkhiired. Hotell oli normaalne – Senani Hotel Rajapihilla Maw Atha http://www.senanihotels.com/ . Akna taga puu otsas olid pärdikud. Õhutsöök peaaegu sama, mis eelmine päev, lisaks oli salat (+supp+kana+jäätis/puuviljad). Lauda teenindus, et saada jootraha.
24. märts (kolmapäev) Hommikul Kandy templi külastus, pilet 1000 Rs nägu. Tempel suur ja võimas ning rahvast väga palju. Lootusõied sai osta ukse pealt, tuli panna laudadele ja soovida midagi :), seda ma ka tegin. Teisel korrusel Buddha hammas kullast kuju sees. Uksed avaneisd iga päev 5 minutiks, kuid hammast ennast näidati vaid üks kord aastas. Uks on ikka võimas asi, inimesed olid pikkas järjekorras. Jalutasime veel templis ringi, igal pool olid annetuskastid. Tempel vaadatud siirdusime kalliskivi muuseumi. Näidati filmi (8 minutit), kui keeruline on kalliskivide otsimine ja kaevandamine. Siis ekskursioon ja räägiti erinevatest kividest ning siis edasi müügisaali, kus olid hõbe ja kullast ehted ning kalliskivid. Sinine topaas jäi silma, aga me ei kavatsenud osta, kuid 2h pärast lahkusime siiski kividega. Aga see päev polnud veel läbi. Edasi liikusime Old Village Spice & Herbal Gardeni, kus tehti tiir aias, tutvustati erinevaid vürtse ja taimi ning pakuti teed. Kui kõik näidatud, siirdusime testimisse, kus hakati tutvustama erinevaid ravimeid. Samal ajal kaks õpipoissi tegid meile massaaži. Pärast seda jälle ostusaali ja hakati soovitama. Mulle meenus, et läheme läbi Dubai ja peame kõik kaasa tassima ja hinnad ei olnud ka just kõige odavamad. Edasi siirdusime hotelli Thailanka Hotel Resorts – A Garden of Pleasures. A haven of place. Hotellist 200 meetrit eemal pidime autost välja tulema ja istuma naljakasse aparaati: jalgratas – 2 inimese sadul ja meid sõidutati hotellini. Saabudes saime jälle kohalikku kokteili ja siis tuppa – väga uhke hotell oli. Tuba oli suur ja luksuslik, isegi mullivann oli. http://www.thilankaresorts.com/ Dambulla.
25. märts (neljapäev) Hommikul sõit Sigirilia kivi juurde. Kivi ilus, aga palju ronimist, aed ümber ka väga ilus. Lõppu ronisime ilma Karnalita. Üleval olid isehakanud giidid, kes pärast küsisid 1000 Rs. Üldselt on jäänud selline mulje, et Sri Lanka rahvas on sõbralik ja abivalmis ja iga liigutuse eest küsitakse raha ning lisaks veel tippi, ja 1 dollar on vähe tipiks, 5 piisab. Giidile andsime siiski 150 Rs vaid. Edasi läksime kivi templi juurde, sisse ei läinud. Sealt edasi sõitsime elevantide orbudekodusse, mida olin ettekujutanud hoopis teisiti. Elevandid olid nagu vangis ja talitajad neid konksuga torkimas. Vaateplatvorm söögikohad ning elevandid nagu mingil platsil, mitte vabas looduses. Pilet 2000 Rs ehk 200 eek. Foto elevandiga 600 Rs. Siis sõit Negombo poole, tee peal jõime veel wild coconut´i mahla. Huvitav, aga ei maitsenud :) Õhtuks jõudsime Negombosse. Hotell tavaline, vaatega ookeani. Päev oli olnud jälle väsitav. Viisime asjad hotelli Negombos Gold Sands Hotel ja siis läksime Karnaliga raha asju arutama ja siis läks asi veidi hapuks. Olime Karnalile maksnud 500 dollarit ning võlgu veel 195 dollarit. Maksime 200 dollarit ja 50 eurot. Tuli välja, et homme ta ei saa meiega olla ja peab minema lapsega piknikule. Et on arusaamatus ja ta oli minust valesti aru saanud, kuigi minu kirjas oli, et lahkume 27. märtsil kell 4:30 am. Tema oli aga aru saanud, et me lahkume 26. märts 4:30 pm. Minu kirjas oli ka see, et 27. märts soovime olla Colombo linnas ja rannas ja et see oleks olnud meie viies päev temaga. Nii tuli meil võtta veel üks öö samas hotellis. Karnal maksis selle eest 4500 kohalikku, meie talle 50 eurot ehk 7500 Rs, st et tipp oleks olnud 3000 Rs. Ja siis ta küsis, palju ta sellest peab vennale auto juhtimise eest andma. Tekkis piinlik moment, andsime lisaks oma viimased 20 dollarit ja 1000 Rs nii öelda tipiks. Karnali 4 päeva teenust läks maksma 700 dollarit + 20 dollarit + 1000 Rs + 3000 Rs = 76 000 Rs ehk 7600 eek. Mitte just odav lõbu, hind sisaldas ka 4 ööd hotellides.
Üldiselt on see maa jätnud mulle tipi maitse. Iga asja eest tippi ja mitte vähe vaid ikka korralikult, kui liiga vähe annad, siis saadakse pahaseks.
26. märts (reede) Negombo hotellis. Hotell lihtne ja normaalne, bassein ja rand kohe hotelli juures. Vedelesime terve päeva rannas, jällegi varjus. Kurgus oli ikka veel veidi kibe maitse sellest eilsest raha jagamisest. Dubai viisaga oli ka jama, sest pidime selle välja printima, 1 lk 100 Rs ja kui meili lahti tegin, siis näitas 16 lk ja kuidagi laiali jaotatuna st asjad ei olnud nii kuis peab. Lisaks tuli maksta 250 Rs tunni interneti eest. Õnneks sai meie reisiagent selle parandatud ja saatis .pdf-ina ning pärast pikka jauramist printeri ja arvutiga, õnnestus see ka välja printida, ütleme nii, et tiiger on Sri Lanka saarest kauge kaarega mööda hüpanud, it-valdkond ikka väga algeline seal. Kui ütlesime, et meil vaja printida 16lk, siis ühe lehe hind langes 50 Rs peale, hiljem selgus, et .pdf oli vaid 4lk. Seega saime soodsamalt, kui esialgu pakutud. Arve 250 Rs + 300 Rs = 550 Rs.
Sri Lanka jäi meelde kui 5 dollari maa, st kui alla selle tippi annad, siis vaadatakse sulle väga halvasti.
27. märts (laupäev) öösel sadas vihma ja lõi välku, kui hakkasime lennujaama poole siirduma. Lennujaam Negombost ~20km. Takso sinna 1500 Rs. Lennujaamas pikad ja venivad järjekorrad check-in-is. Hiljem läks libedamalt st passikontrollis. Julgestuskontroll toimus enne väravat st igal väraval oma julgestuskontroll. Selleks ajaks olin õnnelik, et Sri Lankalt ära saan :).
Sri Lanka sobiks vist vaid rannapuhkuseks st hotellis, kuid selleks ei pea nii palju lendama, võib ka mõne lähema sihtkoha võtta :), aga vähemalt sai see maa ka nähtud :)
14. märts (pühapäev) kell 5 varahommikul – saabumine Sri Lankale. Karnal ootas minu nimesildiga Colombo lennujaamas. Valuutavahetuse lennujaamas Ceilon Bank taheti kohe tõmmata 1500 Rs-ga ehk 150 eek-ga. Sõit väikse mikrobussiga Koggala Beach hotelli 5 tundi, tee normaalne, aga liiklus tihe ja keeruline. Bussid kohalikega rallivad mööda vastassuunas, suurema õigus :). Galle linnas tegime peatuse ja käisime kohalikus toidupoes Food City puuvilju ostmas. Esimese päeva veetsime rahulikult rannas päikse käes praadides :). Ookeani lained väga suured, nagu surfarite unistused. Vesi helesinine ja rand väga puhas. Hotell lihtne ja väga normaalne. Hotelli leidsin trip.ee kaudu, kus seal käinud eestlased olid soovitanud http://www.koggalabeachhotel.com/. Hommiku ja õhtusöök olid hinnas (~450 eek öö). Teenindajad olid väga sõbralikud ja abivalmis. Tuba hubane ja puhas. Ookeanini hotellitoast alla 100 meetri. Pimedaks läheb kella kuue ajal õhtul. Õhtul müristas kõvasti, sadas vihma ja lõi välku.
15.märts (esmaspäev) hommikul säras taevas. Hommikusöök ja siis kohustuslik postkaardi saatmine ning siirdusime randa, seekord varju :) Rannas Beach Boyd, kes kauplevad erinevate asjadega. Esimese ostuna ostsin 30 Rs ehk 3 eek-i eest käepaela. Müüja oli eriline mees.
16. märts (teisipäev) ookeani lained väga väimsad. Karnal laenas meile oma snorgeldamisvarustuse,kuid selliste lainetega ei saa snorgeldada. Siirdusime lähedal asuvasse (10km) Galle linna, sõiduvahendiks TUK-TUK. Külastasime Galle kindlust ja kirikut. Sõit Koggalast Gallesse ja tagasi 1000 Rs ehk 100 eek. Tagasi teel külastasime kilpkonna farmi (300 Rs ehk 300 eek pilet) ja Koggala Village Spice Garden-i. Soetasime päikse põletuse vastu aloe geeli ja kreemi sääskede hammustuste vastu. Pärast reisi jälle randa. Õhtul jalutasime rannas mitu tundi. Väga ilus rand :)
17. märts (kolmapäev) – ranna päev :) Eriline mees müüs jälle oma käepaelu , sakslased häbematud käskisid tal minna suurte lainetega ujuma ja filmisid teda, uskumatu õelus. Mees ei andnud endale aru ja tegi nii nagu turist käskis, võttis riidest lahti ning komberdas lainetesse ja püüdis ujuda. Siis käskis sama teha ka üks nii umbes 50-aastane saksa "daam" ning noormees läks jälle komberdades lainetesse. Proua muudkui filmis seda – ma ei saa aru miks, vaatab seda kodus seebikate vahele või??? Aga paelu ei ostnud keegi :( Proua tõi poisile vähemalt juua. Ma ei mõista, miks? Lihtsalt ei mõista ja häbi on, et inimesed Euroopas nii õelad on?! Hotelli teenindajad alati naeratasid, kui pilgud kohtusid, tundus oluliselt siiram naeratus olevat kui Tais.
18. märts (neljapäev). Selg punane, eilne päike vist läks veidi liiale. Seega tuli sel päeval varjus püsida. Jalutukäik rannas ~6km või rohkem. Tagasi tulles selg ja jalad kanged :) Õhtu söögi ajal hakkas kurk valutama ning öösel vist tuli väike palavik, paratsetamol ja hommikul oli juba parem. Öösel vist sadas kõvasti vihma.
19. märts (reede) Pilvine päiksevõtt, päike oli pilve taga. Ostsin rannamüüjalt kaks ranna seelikut 1tk 400 Rs. Erilise noormehe käest ostsin 50 Rs eest veel kaks käepaela. Nii kui hotelli uksest välja saime, jooksis meile tuttav juht juba meieni, et oma teenust pakkuda. Poes käik TUK-TUK-iga 200 Rs ~800m. Õhtusöök Sri Lanka Night. Igal õhtul enam vähem sama buffee, kuid mingi eripäraga a´la Itaalia, Hiina jne. Kurgu valu on veidi järgi andnud.
20. märts (laupäev) Päev vedelemist ookeani ääres, enamiku aja siiski varjus, sest päike ikka väga kuum :) Beach Boy käis näitamas pärdikut ja madu. Pärdik oli megaarmas ja sõnakuulelik. Foto temaga algul 1000 Rs, kauplesin 500 Rs peale. Ma loodan, et peremees osta selle eest ka pärdikule banaani. Pärdik ronis sülle ja kui peremees ütles "foto", siis ronis mulle kohe kukile. Süles otsis oma pisikeste sõrmedega minu nahalt kirpe :) Tema pisikesed sõrmed lasid muukui mööda mu nahka. Õhtul oli barbeque õhtu, lauad tassiti õue ookeani äärde ja õhtusöök pidi toimuma õues. Niisama äkki tuli hoovihm ja kõik lauad said märjaks ning kogu õhtusöök kolis kirbinal-krabinal tuppa. Grill-liha oli megahea.
21. märts (pühapäev) – viimane päev Koggala Beach hotellis. Mõnulesime varjus päikse vannis. Täna nägin jälle oma lemmikut pärdikut, pakkusin talle oma lõunasöögi - banaani – mõnualt mugis selle minu süles endale põske. Väga hoolikalt, et midagi raisku ei läheks. Päev oli kuiv, kuid õhtul kella 8 ajal hakkas sadam. Kella kuue ajal õhtul oli kilpkonna poegade merre laskmine. Kausi sees olid paljud pisikesi kilpkonnasid, kes viidi randa, kust nad hakkasid ookeani suunas liikuma. Käisime jäätise jahil veidi eemal putkas. Kõige rohkem hakkan puudust tundma pärdikust ja päiksest. Koristajale andsime tippi 280 Rs. Kohe oli tuba lõunaks puhas, muidu jäi meie toa koristus alati pärastlõunaks. :) Sri Lankal on pidevalt elektrikatkestused st 3-5 minutiks läheb elekter lihtsalt ära.
22. märts (esmaspäev) – äratus 5:15, Karnal võttis meid peale kell 6 hommikul. Hotell pakkis hommikusöögi kaasa. Kalaturg – hommikune palju tuunakalu ja haisid. Koerad sõid ülejääke. Buddha tempel pärast Matara linna, templi kõrval oli põrgu, hoone, kus olid seintele joonistatud patud ja karistus. Kella 12st saabusime hotelli, mis oli midagi muud, kui algul kokku leppisime. Aga muidu normaalne. Hotel Chandrika (Pvt) Ltd Tissamaharama. Edasi kella ühe ajal alustasime oma retke Yala National Parki. Autojuht sõitis lahtise jeebiga Rand Rover, millel oli vanust 40 aastat. Läbisime pika maa, Yala National Parki pilet: 2 turisti, autojuht, 2 kohalikku ja jälje ajaja hind kokku 5300 Rs. Nägime linde, pühveid, sigu, ahve, krokodille, kitsi, karusid, leopardi. Leopard pidas jahti pühvli pojale, õnneks pääses pisike tema hammaste vahelt. Ema pühvel ründas ründavat leopardi, et kaitsta oma poega. Tagasi teel läks auto katki ning parandasime seda. Hiljem võidusõit teise jeebiga, päris kõhe, kiirus suur ja pime. Autojuhile raha 4000 Rs ja jäljeajaja 300 Rs. Käisime ka kohalikku jooki Araki ostmas. 19:30 jõudsime hotelli rampväsinuna.
23. märts (teisipäev) – hommikusöök ja siis jälle teele. Sõitsime Ellasse, teepeal kosk ja siis pikk sõit mööda S-kujulist mägist teed Nurwara Eliya. Nuwara Eliyas tegime peatuse. Mäe tipp 1868 meetrit ja siis sõit edasi. Teetehases ekskursioon ja siis shoping ja sõit mäest alla S-kujulist teed mööda. Vaated super, aga ee karusell ajas minul südame tõsiselt pahaks. Lõpuks jõudsime Kandy´sse. Kus kell 17:30 algas 30 minutiline Kandy Cultural Centralis Kandy Dance sõu, pilet 500 Rs inimene. Pärast etendust jalutuskäik Kandy järve kaldal, järv inimese poolt tehtud. Linn suhteliselt must ja palju rahvast, pea kohal lendasid nahkhiired. Hotell oli normaalne – Senani Hotel Rajapihilla Maw Atha http://www.senanihotels.com/ . Akna taga puu otsas olid pärdikud. Õhutsöök peaaegu sama, mis eelmine päev, lisaks oli salat (+supp+kana+jäätis/puuviljad). Lauda teenindus, et saada jootraha.
24. märts (kolmapäev) Hommikul Kandy templi külastus, pilet 1000 Rs nägu. Tempel suur ja võimas ning rahvast väga palju. Lootusõied sai osta ukse pealt, tuli panna laudadele ja soovida midagi :), seda ma ka tegin. Teisel korrusel Buddha hammas kullast kuju sees. Uksed avaneisd iga päev 5 minutiks, kuid hammast ennast näidati vaid üks kord aastas. Uks on ikka võimas asi, inimesed olid pikkas järjekorras. Jalutasime veel templis ringi, igal pool olid annetuskastid. Tempel vaadatud siirdusime kalliskivi muuseumi. Näidati filmi (8 minutit), kui keeruline on kalliskivide otsimine ja kaevandamine. Siis ekskursioon ja räägiti erinevatest kividest ning siis edasi müügisaali, kus olid hõbe ja kullast ehted ning kalliskivid. Sinine topaas jäi silma, aga me ei kavatsenud osta, kuid 2h pärast lahkusime siiski kividega. Aga see päev polnud veel läbi. Edasi liikusime Old Village Spice & Herbal Gardeni, kus tehti tiir aias, tutvustati erinevaid vürtse ja taimi ning pakuti teed. Kui kõik näidatud, siirdusime testimisse, kus hakati tutvustama erinevaid ravimeid. Samal ajal kaks õpipoissi tegid meile massaaži. Pärast seda jälle ostusaali ja hakati soovitama. Mulle meenus, et läheme läbi Dubai ja peame kõik kaasa tassima ja hinnad ei olnud ka just kõige odavamad. Edasi siirdusime hotelli Thailanka Hotel Resorts – A Garden of Pleasures. A haven of place. Hotellist 200 meetrit eemal pidime autost välja tulema ja istuma naljakasse aparaati: jalgratas – 2 inimese sadul ja meid sõidutati hotellini. Saabudes saime jälle kohalikku kokteili ja siis tuppa – väga uhke hotell oli. Tuba oli suur ja luksuslik, isegi mullivann oli. http://www.thilankaresorts.com/ Dambulla.
25. märts (neljapäev) Hommikul sõit Sigirilia kivi juurde. Kivi ilus, aga palju ronimist, aed ümber ka väga ilus. Lõppu ronisime ilma Karnalita. Üleval olid isehakanud giidid, kes pärast küsisid 1000 Rs. Üldselt on jäänud selline mulje, et Sri Lanka rahvas on sõbralik ja abivalmis ja iga liigutuse eest küsitakse raha ning lisaks veel tippi, ja 1 dollar on vähe tipiks, 5 piisab. Giidile andsime siiski 150 Rs vaid. Edasi läksime kivi templi juurde, sisse ei läinud. Sealt edasi sõitsime elevantide orbudekodusse, mida olin ettekujutanud hoopis teisiti. Elevandid olid nagu vangis ja talitajad neid konksuga torkimas. Vaateplatvorm söögikohad ning elevandid nagu mingil platsil, mitte vabas looduses. Pilet 2000 Rs ehk 200 eek. Foto elevandiga 600 Rs. Siis sõit Negombo poole, tee peal jõime veel wild coconut´i mahla. Huvitav, aga ei maitsenud :) Õhtuks jõudsime Negombosse. Hotell tavaline, vaatega ookeani. Päev oli olnud jälle väsitav. Viisime asjad hotelli Negombos Gold Sands Hotel ja siis läksime Karnaliga raha asju arutama ja siis läks asi veidi hapuks. Olime Karnalile maksnud 500 dollarit ning võlgu veel 195 dollarit. Maksime 200 dollarit ja 50 eurot. Tuli välja, et homme ta ei saa meiega olla ja peab minema lapsega piknikule. Et on arusaamatus ja ta oli minust valesti aru saanud, kuigi minu kirjas oli, et lahkume 27. märtsil kell 4:30 am. Tema oli aga aru saanud, et me lahkume 26. märts 4:30 pm. Minu kirjas oli ka see, et 27. märts soovime olla Colombo linnas ja rannas ja et see oleks olnud meie viies päev temaga. Nii tuli meil võtta veel üks öö samas hotellis. Karnal maksis selle eest 4500 kohalikku, meie talle 50 eurot ehk 7500 Rs, st et tipp oleks olnud 3000 Rs. Ja siis ta küsis, palju ta sellest peab vennale auto juhtimise eest andma. Tekkis piinlik moment, andsime lisaks oma viimased 20 dollarit ja 1000 Rs nii öelda tipiks. Karnali 4 päeva teenust läks maksma 700 dollarit + 20 dollarit + 1000 Rs + 3000 Rs = 76 000 Rs ehk 7600 eek. Mitte just odav lõbu, hind sisaldas ka 4 ööd hotellides.
Üldiselt on see maa jätnud mulle tipi maitse. Iga asja eest tippi ja mitte vähe vaid ikka korralikult, kui liiga vähe annad, siis saadakse pahaseks.
26. märts (reede) Negombo hotellis. Hotell lihtne ja normaalne, bassein ja rand kohe hotelli juures. Vedelesime terve päeva rannas, jällegi varjus. Kurgus oli ikka veel veidi kibe maitse sellest eilsest raha jagamisest. Dubai viisaga oli ka jama, sest pidime selle välja printima, 1 lk 100 Rs ja kui meili lahti tegin, siis näitas 16 lk ja kuidagi laiali jaotatuna st asjad ei olnud nii kuis peab. Lisaks tuli maksta 250 Rs tunni interneti eest. Õnneks sai meie reisiagent selle parandatud ja saatis .pdf-ina ning pärast pikka jauramist printeri ja arvutiga, õnnestus see ka välja printida, ütleme nii, et tiiger on Sri Lanka saarest kauge kaarega mööda hüpanud, it-valdkond ikka väga algeline seal. Kui ütlesime, et meil vaja printida 16lk, siis ühe lehe hind langes 50 Rs peale, hiljem selgus, et .pdf oli vaid 4lk. Seega saime soodsamalt, kui esialgu pakutud. Arve 250 Rs + 300 Rs = 550 Rs.
Sri Lanka jäi meelde kui 5 dollari maa, st kui alla selle tippi annad, siis vaadatakse sulle väga halvasti.
27. märts (laupäev) öösel sadas vihma ja lõi välku, kui hakkasime lennujaama poole siirduma. Lennujaam Negombost ~20km. Takso sinna 1500 Rs. Lennujaamas pikad ja venivad järjekorrad check-in-is. Hiljem läks libedamalt st passikontrollis. Julgestuskontroll toimus enne väravat st igal väraval oma julgestuskontroll. Selleks ajaks olin õnnelik, et Sri Lankalt ära saan :).
Sri Lanka sobiks vist vaid rannapuhkuseks st hotellis, kuid selleks ei pea nii palju lendama, võib ka mõne lähema sihtkoha võtta :), aga vähemalt sai see maa ka nähtud :)
Saturday, February 27, 2010
Isiklik tantsija
Stephen Leather
Tai 1996. Rotiaasta. Pete on noor reisikirjanik, kes seikleb mööda Bangkoki go-go baare ning leiab oma elu armastuse. Joy on tema unelmate tüdruk - noor, pimestavalt ilus ning üks Zombie baari kõrgemini tasustatud tantsijaid. Järgneb karusell seksist, uimastitest ja pettusest, enne kui Pete avastab, et tema isiklik tantsija ei olegi see, kellena esineb. Joy ei ole kaugeltki tema unelmate tüdruk, vaid temast saab hoopis Pete´i õudusunenägu.
Hea ülevaade Tai turismist - seksiturimist :) otsekohene ja ülevaatlik raamat. Pidev karusell usaldamatusest ja petmisest ning Tai firmamärgist "naeratus". Lugu armastusest, vihkamisest, kurbusest ja kättemaksust. Tai prostitutsiooni käsiraamat. Kindlasti oleks seda kasulik lugeda enne esimest Tai riigi külastust ... :)
Wednesday, February 17, 2010
Dubai... ja arvamused sellest kohast
Araabia Ühendemiraadid
Araabia Ühendemiraadid loodi 1971. aastal, pärast inglise koloniaalvõimu lahkumist Araabia poolsaarelt. AÜE-sse kuulub seitse emiraati: Abu Dhabi, Dubai, Sharjah, Ajman, Umm al-Qaywayn, Ra’s al-Khaymah ja Al-Fuyairah. Pealinn asub Abu Dhabis, mille territoorium moodustab riigist 85%. Suurim turismikeskus ongi Dubai. Emiraadid on oma asjaajamises suhteliselt iseseisvad, liikumine nende vahel on vaba ja kuivõrd teised emiraadid peale Abu Dhabi ja Dubai on väga väikesed, siis tihti ei märkagi, mil olete ühest riigist teise jõudnud.
Googeldasin:
* Eesti kodanikud vajavad AÜE-sse sisenemiseks viisat, mille vormistab passikoopia alusel kas hotell või reisikorraldaja (paketireisi puhul). Vormistamise aeg 2-5 tööpäeva, hind sõltuvalt kiirusest 352-704 krooni, millele lisandub hotelli teenustasu kuni 250 krooni. Viisa saamine on keerulisem alla 30-aastastel vallalistel naistel.
* Rahaühikuks on Dubais AÜE dirham. 1 AED = 3,52 EEK.
* Kahekohaline tuba nelja-või viietärnihotellis maksab alates 1500 kroonist, sooduspakkumiste korral tuhande ringis. Kõige odavam periood Dubai külastamiseks on suvi, mil seal on kuni 45 kraadi sooja. Eurooplasele meeldivaim (jahedaim) aeg on detsembris-jaanuaris.
* Dubai ise oli erakordselt puhas ning rikkalik. Kui ma esialgu olin endale loonud eelarvamuse Dubaist kui tüüpilisest Aasia riigist, siis mu arvamus muutus kiiresti. Kaunid ja moodsad ehitised, palju istutatud rohtlaid (palmid, lilled), suured kaubanduskesused jms. Kõike ei olegi võimalik kirja panna, sest see jutt veniks liiga pikaks :)Kui aga soovitustest rääkida, siis kindlasti tasuks käia kõrbe safaril ning külastada veeparki (nime ei mäleta). Väga mõnus on õhtul linnavahel jalutada sest seal keeb elu tegelikult just õhtul pimedas!Igal juhul oli kogu see reis kustumatu mälestus ning ma läheksin sinna tagasi IGA KELL :)
* Pärast Dubais šoppamist on meeldiv mõnepäevane puhkus mõnes teises emiraadis. Vähem kui tunnise sõidu kaugusel asuvad Ajman ja Sharjah pakuvad kõrgtasemel rannakuurorte (Radisson SAS, Kempinski jt).
* Kel aega veidi rohkem, võiks sõita AÜE idarannikule, India ookeani kaldal asuvasse Al- Fuyairah'sse, kus hiljuti avati Le Meridieni keti luksuslik Al Aqah Beach Resort. Sealt omakorda on vaid mõnikümmend kilomeetrit Omaani põhjapoolsesse enklaavi, Musandami poolsaarele. Ja India ookean ise on juba omaette vaatamisväärsus.
* Hinnad on siis kõigis kaubanduskeskustes ja turgudel 50-70% odavamad kui tavaliselt. Kindlasti tasub minna kõrbesafarile (kui kannatad ja süda pahaks ei lähe) ja linnatuuril võiks ka käia, seal saab enam-vähem pildi ette, kus ja mis. Kullaturg oli vägev ning unustamatu mulje jättis ka 7-korruseline kasukakaubamaja, kui on huvi karusnahka osta (poole odavam, kui nt Eestis). Kaubanduskeskustest soovitaks muidu Burjumani, sealt leiab enam-vähem kõik tuntud brändid. Dubais pead arvestama, et vahemaad on päris pikad ja see koht pole üldjuhul jalgsi kõndimiseks. Ise olen eelistanud sellepärast kesklinna hotelli, kuna sealt on võimalik ka jalgsi liikuda väga paljudesse kohtadesse ja vajadusel viivad mere äärde tasuta bussid. Kui võtad mereäärse hotelli, siis pead palju taksoga liikuma. Taksod olid küll odavad, aga viimastel aastatel armastavad taksojuhid petta ja tiirutavad ringi, et arve suurem tiksuks. Põhiliselt asuvadki hotellid kas kesklinnas, mere ääres või siis Deiras. Viimane on minu hinnangul pisut lärmakam piirkond, kuna seal on palju turge (k.a. kullaturg) ja ka töölised elavad valdavalt sealkandis ning on räpakam. Deira poolele saab muidu kesklinnast päris kiiresti üle kanali abraga (maksab pool dirhamit ainult). Arhitektuur on vägev ja pidevalt ehitatakse seal midagi (mis võib ka häirida). Mõnes linnaosas satud justkui "Matrixi" filmi, jätab sellise tehisliku mulje. Mulle Dubais igal juhul meeldis ja läheks tagasi küll veel.
Dubai: to buy or not to buy
AÜE
Dubai
Araabia Ühendemiraadid loodi 1971. aastal, pärast inglise koloniaalvõimu lahkumist Araabia poolsaarelt. AÜE-sse kuulub seitse emiraati: Abu Dhabi, Dubai, Sharjah, Ajman, Umm al-Qaywayn, Ra’s al-Khaymah ja Al-Fuyairah. Pealinn asub Abu Dhabis, mille territoorium moodustab riigist 85%. Suurim turismikeskus ongi Dubai. Emiraadid on oma asjaajamises suhteliselt iseseisvad, liikumine nende vahel on vaba ja kuivõrd teised emiraadid peale Abu Dhabi ja Dubai on väga väikesed, siis tihti ei märkagi, mil olete ühest riigist teise jõudnud.
Googeldasin:
* Eesti kodanikud vajavad AÜE-sse sisenemiseks viisat, mille vormistab passikoopia alusel kas hotell või reisikorraldaja (paketireisi puhul). Vormistamise aeg 2-5 tööpäeva, hind sõltuvalt kiirusest 352-704 krooni, millele lisandub hotelli teenustasu kuni 250 krooni. Viisa saamine on keerulisem alla 30-aastastel vallalistel naistel.
* Rahaühikuks on Dubais AÜE dirham. 1 AED = 3,52 EEK.
* Kahekohaline tuba nelja-või viietärnihotellis maksab alates 1500 kroonist, sooduspakkumiste korral tuhande ringis. Kõige odavam periood Dubai külastamiseks on suvi, mil seal on kuni 45 kraadi sooja. Eurooplasele meeldivaim (jahedaim) aeg on detsembris-jaanuaris.
* Dubai ise oli erakordselt puhas ning rikkalik. Kui ma esialgu olin endale loonud eelarvamuse Dubaist kui tüüpilisest Aasia riigist, siis mu arvamus muutus kiiresti. Kaunid ja moodsad ehitised, palju istutatud rohtlaid (palmid, lilled), suured kaubanduskesused jms. Kõike ei olegi võimalik kirja panna, sest see jutt veniks liiga pikaks :)Kui aga soovitustest rääkida, siis kindlasti tasuks käia kõrbe safaril ning külastada veeparki (nime ei mäleta). Väga mõnus on õhtul linnavahel jalutada sest seal keeb elu tegelikult just õhtul pimedas!Igal juhul oli kogu see reis kustumatu mälestus ning ma läheksin sinna tagasi IGA KELL :)
* Pärast Dubais šoppamist on meeldiv mõnepäevane puhkus mõnes teises emiraadis. Vähem kui tunnise sõidu kaugusel asuvad Ajman ja Sharjah pakuvad kõrgtasemel rannakuurorte (Radisson SAS, Kempinski jt).
* Kel aega veidi rohkem, võiks sõita AÜE idarannikule, India ookeani kaldal asuvasse Al- Fuyairah'sse, kus hiljuti avati Le Meridieni keti luksuslik Al Aqah Beach Resort. Sealt omakorda on vaid mõnikümmend kilomeetrit Omaani põhjapoolsesse enklaavi, Musandami poolsaarele. Ja India ookean ise on juba omaette vaatamisväärsus.
* Hinnad on siis kõigis kaubanduskeskustes ja turgudel 50-70% odavamad kui tavaliselt. Kindlasti tasub minna kõrbesafarile (kui kannatad ja süda pahaks ei lähe) ja linnatuuril võiks ka käia, seal saab enam-vähem pildi ette, kus ja mis. Kullaturg oli vägev ning unustamatu mulje jättis ka 7-korruseline kasukakaubamaja, kui on huvi karusnahka osta (poole odavam, kui nt Eestis). Kaubanduskeskustest soovitaks muidu Burjumani, sealt leiab enam-vähem kõik tuntud brändid. Dubais pead arvestama, et vahemaad on päris pikad ja see koht pole üldjuhul jalgsi kõndimiseks. Ise olen eelistanud sellepärast kesklinna hotelli, kuna sealt on võimalik ka jalgsi liikuda väga paljudesse kohtadesse ja vajadusel viivad mere äärde tasuta bussid. Kui võtad mereäärse hotelli, siis pead palju taksoga liikuma. Taksod olid küll odavad, aga viimastel aastatel armastavad taksojuhid petta ja tiirutavad ringi, et arve suurem tiksuks. Põhiliselt asuvadki hotellid kas kesklinnas, mere ääres või siis Deiras. Viimane on minu hinnangul pisut lärmakam piirkond, kuna seal on palju turge (k.a. kullaturg) ja ka töölised elavad valdavalt sealkandis ning on räpakam. Deira poolele saab muidu kesklinnast päris kiiresti üle kanali abraga (maksab pool dirhamit ainult). Arhitektuur on vägev ja pidevalt ehitatakse seal midagi (mis võib ka häirida). Mõnes linnaosas satud justkui "Matrixi" filmi, jätab sellise tehisliku mulje. Mulle Dubais igal juhul meeldis ja läheks tagasi küll veel.
Dubai: to buy or not to buy
AÜE
Dubai
Üks paik nimega Sri Lanka
Minu esialgne plaan on minna Colombost lõunasse Galle piirkonda Koggala randa, mis asub 135 km Colombost lõunas. Lubatud on parimad rannad ja ilus loodus. Puhata seal üle nädala ja siis rännata Kandy piirkonda ja nautida veidi loodust ja teeistandusi ning siis juba tagasi Colombosse lennukile.
Sri Lanka on saareriik Lõuna-Aasias. Kuni 1972. aastani kandis nime Tseilon. Sri Lanka pealinn on Colombo.
Sri Lanka tuleb sõnast "Sinhaladipa" - Singalite saar, tõlgitud on ka teda, kui auväärne maa või auväärne koht. Tuntud on saar ka nimede Tseilon ja antiikajal Tabrobane nime all. Saare pindala on 65 tuh ruutkilomeetrit, seega poole suurem, kui Eesti. Elanikke on üle 19 milj, kellest suurem osa elab saare edela osas. Põhirahvus on singalid (75%), põlistamileid on 13%, sisserännanud tamileid 5% rahvastikust. Ametlikeks riigikeelteks on singali ja tamili keel. Tänu tasuta kooliharidusele on ligemale 90% rahvastikust kirjaoskajad. Kõrgeim mäetipp on Piduru Talagala.(2524 m). Pikim jõgi on Mahaveli 335 km. Põlisrahvus on kunagi küttimisest ja korilusest toitunud veddad, aga neid on alles vaid mõne tuhande ringis.
Mussooniperiood on lõuna- ja läänerannikul maist septembrini, idarannikul kestab mussoon detsembrist veebruarini. Sel perioodil sajab ohtralt vihma ja rannikul esineb tugevaid torme. Päevane keskmine temperatuur on aasta ringi 30 kraadi ümber. Keskmäestikus - Nuwara Eliyas jääb see 20 kraadi ligi. Parim aeg külastamiseks on jaan-märts.
Ajavahe Eestiga 4-5 tundi.
Googeldades olen teada saanud:
* Inimeste vaesus, eriti tamili sõjapõgenike oma, kes elavad humanitaarabi korras saadud presendiga kaetud osmikes, on vägagi ängistav. Lisaks keskkonna saaste probleemid, tänavatel õhu- ja mürareostus, reostunud jõed ja kalurikülades prügised rannad, džungli hääbumine (vihmametsadest on järel vaid üks Sinharaja metsa ala Ratnapura lähistel), suurlinnade lähedal olevad surnud korallriffid - kõik see ühele turismimaale just kasuks ei tule. Igal juhul ei maksa turismifirmade poolt ette näidatud piltpostkaartidest vaimustusse sattuda, palmi taustal värvilist loojuvat päikest ookeani veeremas näha pole sugugi nii sagedane, kui eeldada võiks.
* Kombed ja tavad
Templites jalanõud ära ja lühikeste pükstega samuti sinna ei lasta. Samuti on soovitav templite külastamisel kanda õlga katvat särki. Täiesti "out" on Buddha poole seljaga olles tema taustal enda pildistamine. Nii mõnigi turist on saanud selle tõttu automaatse riigist välja saatmise. Toitu süüakse enamasti parema käega, segades riisi ja selle juurde käivad karriroad keskel järjest kokku. Käsi pestakse enne ja pärast sööki enamasti lauale asetatud kausis või on siis kraanikauss söögikoha kuskil servas. Eesrindlikemates kohtades tuuakse sulle ka lusikas ja kahvel. Ise sõin kätega paar korda, enamasti kandsin siiski lusikat kaasas (lihtsalt vahepeal tuleb tulisest toidust tingituna nina pühkida ja siis on väga ebamugav, kui käsi toidune on).
Sri Lanka inimestel (ka Indias) on üks hea komme millegi positiivse näitamiseks oma pead küljelt küljele kõigutada, mis näitab ka mingi asja heakskiitu või jaatust. See on samaväärne meie pea noogutamisega.
Mõned singali keelsed sõnad siiski:ayubowan - tere tulemast karunakara - palunes-thu-ti - tänan
* Linnad
Ega neis viibida eriti mõnus ei ole. Rahvarohkus ja ohtralt sõidukite vingu ei ole just kõige meeldivam. Pärast mõnepäevast viibimist Colombos või Kandys lõi diislisaastast endale küll okas kurku. Suhteliselt ilus linn on Kandy oma tehisjärvega. Trincomalee on ainuke linn, kus on piisavalt õhku hingamiseks (tänu ookeanile mõlemal pool linna).
Positiivne on, et erinevalt Indiast, toimub linnades pidev prügikoristus, tõsi küll, kohati on räpasus siiski päris pealetükkiv, aga Indiaga võrreldes on lood tükk maad paremad. Colombo on suhteliselt igav linn, kus argipäeval liiklus on väga tihe ja mida tasub külastada vaid mõne muuseumi pärast.
* Raha ja päevakulud
Rahaühik on nagu Indiaski Ruupia. Kirjutamise hetkel oli 1 EUR = 121 Rs, ehk 8 Rs = 1 eek. Soovitan kaasa võtta sularaha või siis suurema summa puhul reisitshekke (teenustasu 100 Rs ehk 12 eek ümber). Suuremates linnades saab ka krediitkaardiga raha välja võtta pankadest, samuti on suuremates linnades võimalus ATM-dest Visa Electron kaardiga raha väljavõtuks.
Päevakulud jäävad 150-200 eek piiresse, kui liikuda põhiliselt ühistranspordiga, õlut osta alkoholipoest ja muuseumipiletid (tavataks 15 USD) välja jätta. Edasised hinnad on põhiliselt kohalikud, hotellipiirkondade tavahindadest pole mul suurt aimu.
Standardhind kõikidel suupistetel (snäkid, pähklid jne) ja enamusel puuviljadel on 10 Rs (tsipa üle eek) väikesest pakist või siis tükist. Puuvilja hind on üldjuhul antud tüki kaupa (mandariinid, mangod, banaanid).
Kraanist vett juua ei tohi, kuna mõnikord on sealt tulev vesi reostatud. 1.5 liitrise pudeli joogivee madalaim hind on 35 Rs, aga enamuses kohtades on see 40-45 Rs piires. Vee maitse on kah erinev, päris hea oli ühe rohelise triipudega sildiga vee maitse. Õlle hind poest ostes 0.625 l pudel kuskil 7 eek, valge inimese söögikohas 2-3 korda kallim.
Suveniiride ostmisel tasub eelnevalt ringi vaadata ja mitte esimese pakkumise peale kohe ostma asuda. Et elatustase on 6-8 korda meie omast madalam, siis tasub hind alati mõttes 6-8 korrutada ja siis võrrelda meie hindadega. Maitseained on väga odavad (v.a kardemon ja safran), nii on 100 g karri hind kuskil 20 Rs. Teed tuleb osta kohalikult turult, teevabrikutes turistidele müüdava tee kilo hind on üle 1000 Rs, turul on see 300 Rs kilo (parimad sordid). Sri Lanka elanikud ise ostavad B.O.P. (Broken Orange Pekoe) protseduuri läbi teinud teed. Kandy turul oli teepakkidel ka selle kohane märge.
Kõige rikkalikum valik käsitööd, mida ise nägin, oli Colombos riiklikus suveniiripoes laksala's, samas endale vajalikud asjad ostsin ikkagi kas turult või siis otse tootjatelt. Kandy laksala on tunduvalt kesisema valikuga, kui Colombo oma. Rikkalikult on erinevaid suveniiripoekesi ka Negombos. Üks väheseid unikaalseid asju, millega kohalikud käsitöömeistrid silma paistsid on erinevas suuruses ja värvivalikus rituaalsed maskid. Colombo perahera pildil on seal reklaamplakatil ka üks näha. Ise ostsin naturaalsest veisenahast tehtud suure koti, mis kaunistatud elevantidega. Jäi sinna 320 eek ehk 2600Rs kanti.
* Öömaja ja toit
Odavate võõrastemajade leidmisega on paras probleem, kuna Sri Lankal tuleb üldjuhul omale koht reserveerida (muidu tuleb otsingutele palju närvirakke kulutada). Hinnad algavad 500 Rs, tavataks on kuskil 600-700 Rs. Sellele lisandub ka enamikul juhtudel 10% maks. Võid ju küll omanikuga kokku leppida mingis hinnas ja ütled, et "tax included", aga enamasti nemad sellest aru ei saa, mis see "included" tähendab, noogutavad vaid pead ja lõpus saad ikka arve, kus see 10% on juurde keevitatud. See odavate tubade vähesus on üks suur miinus. Ise soovitan mingis kohas natuke ringi vaadata ja väheke kohalikega juttu teha. Enamasti leiab alati inglise keelt oskava isiku, kes meelsasti on valmis 300 Rs eest öömaja pakkuma.
Erinevalt Kagu-Aasiast on pesupesemise teenuse pakkujaid väga vähe ja hotellides on see suhteliselt kallis teenus, sestap soovitan osta pesupulbri pakk ja ise oma vähest pesu nühkida.
Traditsiooniline toit on "rice & curry" ehk siis suur kuhi riisi ja sinna juurde 3-4 erinevat karrirooga. Tavaline on pikad oad või mõni muu köögivili karri ja terava punase pipra kastmes. Sinna juurde veel mingid krõbuskid: papadam. Kohalikes söögikohtades on see väga odav: 5-10 eek, ainult suhteliselt puhast söögikohta on üpris raske leida. Enamasti on tegu kärbestest kubisevate ja puhtusega mitte just päris hiilgavate söögikohtadega. Lääne inimeste jaoks mõeldud paikades algavad hinnad 2-3 korda kõrgemalt. Magustoitudest soovitan soojalt väikestes poekestes müüdavat tumepruuni karamelli taolist pudingit: wattalapan. Poes müüdav jogurtitops maksab 12 Rs ümber. Tänaval müüakse savipotsikutes vesipühvli piimast tehtud hapendatud piimatoodet curd (65 Rs potsik), millele kohalikud ise lisavad palmisiirupit. See curd on oluline produkt, et oma kõhtu korras hoida, kui toituda pikemat aega väga piprasest kohalikust toidust.
Rannikupiirkondades on saadaval ohtralt kala ja muid mereandidest toite. Tuunikalast tehtud road on väga head, esmamaitsmisel ei saa kuidagi aru, kas on liha- või kalaroog.
Jookidest soovitan alkoholivaba ingveriõlut "Ginger Beer". Tükk maad meeldivam, kui magusad coca, fanta või rohked limonaadisordid.
* Transport ja teeolud
Lennujaam on Colombost üle tunni ajalise bussisõidu kaugusel, suhteliselt lähedal on Negombo linn. Lennujaamast viib eri buss Colombosse, aga ise soovitan peatuda hoopis Negombos, kus hotellide valik on oluliselt suurem. Meelishotelliks ränduritele on kujunenud "Silver Sands" ja seda täie õigusega: tubade hinnad 550-800 Rs, väga meeldiv omanik ja toit, kohe ookeani rannal ja palju võimalusi tutvumiseks kohalike kaluriküladega (jalgratta rent). Lisaks muidugi võimalus taksoga lennujaama saada (500 Rs). Lennujaama maks on üldjuhul lennupileti hinna sees, sestap ei maksa internetis leiduva "departure tax" summa üle ehmuda. Lennujaamas tuleb olla vähemalt kaks tundi enne väljalendu, siis sealne segadus ületab küll kannatlikkuse piiri. Nii sinna kui tagasilennul tuli öö veeta Prahas, sestap võiksid lõuna-Eesti inimestel kaaluda ka reisi alustamist Riiast, sest Riia lennukiga saaks sama päev tagasi.
Sri Lankal kehtib vasakpoolne liiklus. Liiklus teedel pole mitte päris nii hull, kui Indias, aga saare kesk ja lõunaosas on liiklus väga tihe ja üpris aeglane. Tunnis vast nii 40 km ikka jõutakse läbitud. Kirde osas (Trinco) jääb asustus hõredamaks, seal on ka kiirused vähe suuremad.
Kohalik hind tuk tuki sõidule on kuskil 20 Rs kilomeeter, turistidelt küsitakse vähemalt 3 korda enam.
Rongiga tasub pikemaid vahemaid läbida vaid juhul, kui on ohtralt prii aega käepärast. Pole mingi haruldus, kui rongiga läheb kuskile linna jõudmiseks 2 korda rohkem aega, kui sama tee bussiga ette võtta.
Ühistransport on praktiliselt tasuta: linnas sõit 0,5-1 eek, Colombo Kandy bussisõit (üle 100 km) maksis 9 eek ringis. Rong III klass veelgi odavam. Väiksemad AC bussid koorivad suure koti pealt millegipärast topelthinna. Kohalikud elanikud terrorismikartuses pakke bussidega ei vea, seetõttu tuleb kott ka bussi salongi toimetada. Parim koht on juhi istme taga või siis ees mootori kapoti peal. Üldjuhul on konduktorid väga abivalmid ja kui paluda, siis ütlevad alati, kus on mahaminekuks õige koht.
Bussijaamades on Colombos ja Kandys sadu busse ja sealne tohuvabohu teeb orienteerumise võimatuks, õnneks on alati võimalik juhatust küsida putkades olevatelt töötajatelt või siis kas või karastusjooke ja muid snäkke pakkuvatelt isikutelt.
* Loodus
Saare kesk- ja lõunaosas on määravaks üle 2 km merepinnast küündiv mäestik, mis on põhiliselt kaetud teeistandustega. Kohati on mäetippudes kasvamas ka kultiveeritud männikud (meenutab natuke seedermändi), aga sellist ürgmetsa praktiliselt pole. Metsik loodus on raskesti ligipääsetav, kuna järgi on metsikuid alasid suhteliselt vähe ja nendesse pääsemiseks tuleb korraldada safariretki, mis teeb loodusvaatlused väga kulukaks. Ise nägin metsikuid elevante ja hirvi vaid prügimägedel toitumas. Vihmametsadest on alles vaid Sinharaja mets Ratnapura lähistel. Metsikute elevantide nägemiseks soovitan külastada mitte Yala, vaid maa keskosas olevat Giritale lähedal olevat kaitseala, kus loodus ja vaated künklikule maastikule on oluliselt huvitavamad, kui Yala võsa meenutav kaitseala. Linnuvaatlusteks sobib vast kõige paremini Bundala kaitseala Hambantota linna lähedal saare lõunarannikul, samuti ka Uda Walawe rahvuspark, mis on ka troopiliste liblikate nägemiseks üks hea koht.
* Kandy - Peradeniya botaanikaaed ja Pinnewala elevantide orbude varjupaik . Ajalooline saare kunagine pealinn Kandy on tegelikult oma 100 tuhande elanikuga päris suur linn. Kandys võib veel ära käia Udawattakele ürgmetsas (sissepääs üle 6 usd, kes raha ei raatsi maksta, siis viimase järsu käänaku juures on traataias suur auk, sealt läheb kohalike poiste rada). Dalada Maligawa (Buddha Hambatempli) külastamist ei soovita. Hammas ise on väljas paar nädalat enne Buddha sünnipäeva s.t aprilli lõpus, mai algul ja siis on järjekord kohalike inimeste jaoks ligemale kilomeetri pikkune, turistid saavad sisse vist eraldi.
* Ratnapuras võib tutvuda kalliskivide kaevandamisega maa alustest kaevandustest. Aga et tehnoloogia, mida nad kasutavad on niivõrd algeline, siis pigem meenutab vett täis aukudest kruusase pori väljakaevamine pigem orjatööd, kui mingit romantilist aarde otsimist. (Ise olen seda näinud ainult telekast).
* Tervis
Malaariat võib kohati esineda, ise võtsin malaaria tablette vaid paari nädala tagant profülaktika mõttes, et kehva kvaliteediga joogivee möllu kõhus kuidagi vaigistada. Vihmaperioodil on metsa all rohu sees väga ebameeldivad kaanid. Mõnedes randades leidub ka liivakärbseid, kelle hammustustest jäävad sajad täpikesed nahale. Narkootikumid väga levinud ei ole. Riiki sisse sõites annad allkirja, et oled teadlik, et nende omamise eest on võimalik rakendada surmanuhtlust. Samas on maapiirkondades ja mõnedes vabama olemisega randades kanepi tõmbamine täiesti levinud.
Rannal päevitades kindlasti esimestel päevadel UV kaitsev kreem peale, sama kehtib ka snorkeldades, kuna isegi läbi vee võtab päike päris korralikult.
Saarel tasub ära proovida ka ayurveda massaaž. Turistidele mõeldud hinnad algavad sealt 20 USD ringis, ise sai Negombos see ära proovitud 7 USD tunni eest ja ega ta nii väga efektiivne ka ei olnud, meeldiv küll, jah.
* Aga , vaatamisväärsust on seal küllaga - alates elevantide kasvatuse paigast, kus saab beebi-elevante toita, andes neile pudelist piima; teeistandus ja teetehase külastus; kalliskivide kaevanduste külastus; merikilpkonnade kasvatuse külastus; Sigirya (8-s maailmaime)kuninga lossi külastus; Safari-loomapark (Lõuna-Sri lankal); Erinevad Budha templid, botaanikaaed jne.
Meie võtsime kohaliku autojuhi, koos autoga (mikrobuss),kes siis pakkus teenust-kohalike vaatamisväärsustele.Hind oli 5 p. eest ainult 500USD, mis sisaldas vaatamisväärsuste pileteid,autojuhti koos autoga,hotellid (kuna need vaatamisväärsuste külastus kestis mitu päeva),hommiku-ja õhtusöök.Kuna me käisime seal omal käel,siis seda soovitan ma ka teile.Broneerida hotell siin ette ära kogu reisiks.Inimesed on seal superabivalmis ja head,seda ka usk ilmselt on teinud.
Saturday, February 13, 2010
Siid...
Alessandro Baricco
See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu. Mis algab noormehega, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Hervé Joncour. Järve nime pole teada. Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget nime neile anda ei oska. Niisiis pole see ainult armastusest.
Tunnustatud itaalia kirjanik Alessandro Baricco on sündinud Torinos 1958. a. Tema teostest on eesti keeles ilmunud "Ookean meri" ja lühiromaan "Veretult". 1996. aasta "Siid" tõlgiti kiiresti mitmekümnesse keelde ja on Baricco raamatutest ehk tuntuim. Baricco edu saladus peitub äärmises sügavuses, löövas lühiduses, nõtkes liikumises ajas ning suurepärases jutustamisoskuses.
Lühikesed peatükid ja väga kergelt ning lendlevalt kulgevad leheküljed... lugu, mis elab edasi... ja paneb mõtlema...
Tuesday, February 9, 2010
Minu Alaska
Minu Alaska
Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
Maria Kupinskaja
Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?
* Raamat on armas lugu kelgukoertest. Võibolla venis veidi pikaks, st on kirjeldatud kahte hooaega Alaskal, erinevates kelgukoerte laagrites. Raamatu sõnum, mida rõhutatakse on: "KÕIK ON VÕIMALIK". Ehk peaks seda rohkem endile ka meelde tuletama, sest tihti kipub see ununema ja me takerdume tühiasjade taha, mis esmapilgul näivad ületamatud.
Kasvatamas kelgukoeri ja iseennast
Maria Kupinskaja
Maria Kupinskaja ehk Mann otsustas oma õnnetus armastuses purustatud südant minna ravitsema nii kaugele, kui saab – ja nõnda sattus ta tööle kelgukoerte talitajana Alaskale. Kuidas saab elada keset külma liustikku, kus isegi telgis sees on miinuskraadid? Kuidas saja erineva koera tujude ja haigustega hakkama saada? Ning mis saab maailma teises otsas sellest pisikesest valutavast südamest?
* Raamat on armas lugu kelgukoertest. Võibolla venis veidi pikaks, st on kirjeldatud kahte hooaega Alaskal, erinevates kelgukoerte laagrites. Raamatu sõnum, mida rõhutatakse on: "KÕIK ON VÕIMALIK". Ehk peaks seda rohkem endile ka meelde tuletama, sest tihti kipub see ununema ja me takerdume tühiasjade taha, mis esmapilgul näivad ületamatud.
Monday, February 8, 2010
Tähenduse loomine ...
Märgid on populaarsed. Kapital, mis koguneb inimeste teadvusesse läbi mingi märgi nägemise on saanud järgmiseks suureks küllusesarveks, mida kõik endale ihkavad. Teen oma märgi, näitan seda teistele ja ongi rikkus meie õuel. Me teame edulugusid, me tajume kaubamärgirohkust ümbritsevas keskkonnas ja me proovime ka ise luua midagi samaväärset. Kahjuks aga paljud märgid ebaõnnestuvad, sõltumata headest kavatsustest.
Esimene põhjus märkide ebaõnnestumisel on sarnane alkeemikute omaga: kulla hinda saab ainult kulla eest. Samamoodi kui kulla väärtuslikkus põhineb ennekõike tema piiratusel, on kaubamärgi väärtus kinni meie tähelepanu piiratusel. Meil kõigil on personaalne filter, mis valib meile suunatud sõnumitest välja need, mida me märkame ja millele reageerime. Kaubamärk on harva asi iseeneses, ta siiski esindab midagi, mis on tegelik põhjus märgi väärtustamiseks ja märkamiseks. Kui see, mida märk tähistab, omab vaataja silmis väärtust, kandub see väärtus ka märgile.
Teine ebaõnnestumise põhjus on enda olulisuse ülehindamine. Küsimus pole teema (toote, teenuse) olulisuses kui sellises vaid võimetuses seda vestluspartnerile selgeks teha. Kui kõik nimetavad end kuningateks, pole keegi kuningas. Meil on Eestis näiteks trobikond toiduainete kvaliteedimärki, mis kõik pretendeerivad standardiks, tulemus on segadus tarbijate peas.
Kolmas ebaõnnestumise põhjus on lihtsustus. Ükski kampaania-märk ei toimi kampaania eest, ükski kaubamärk ei veena tarbijat toote headuses. Märk on ainult tähistaja, sümbol. Tehes märgi ilma sisulise tegevuseta, kommunikeerime me tühja sümbolit. Ja kui isegi inimesed teavad märki, ei liiguta see neid lähemale algsele eesmärgile.
Ja nüüd põhiline: tea, mida on tehtud enne ja millised seosed on juba loodud. Kõigel siin maailmas on eelnev ajalugu, näiliste võimaluste taga võib olla järgiproovitud ebaõnnestumine. Meie teadvus koosneb seostest asjade vahel, uued seosed on alati eelnevate küljes. Tea, millest tuletavad inimesed neid seoseid sest need seosed on tugevamad kui need, millega sa ise soovid seostada oma märki.
Vaatan siin, mida teeb Tallinna linn aastaks 2011 ja tegelikult ei näe, mille külge seda ehitatakse. Kampaanial on tehtud uus logo, mis pole enam meenutus suveniiriletilt aga samas ei seostu jälle millegagi. Kui eelneva töö puhul kumas selgelt läbi viide iidsele Hansalinnale, siis nüüdne kampaania näeb välja nagu ajaleht ilma teksti ja piltideta, tühi ja arusaamatu. Ma tahaks teada, mille üle meile linn uhke on, mida nähakse meis toredat. Korralduskomisjon kutsub kõiki kodanikke saatma neile “kiiksuga” ideid. Olen näinud tekstiga ülekoormatud (ja kohati loetamatuid) magenta-karva fotoaparaate ja plakateid. Kas tõesti puudub linnal strateegiline platvorm ja prioriteedid, mille alusel seda üritust teha? Linnakodanikelt nõu küsimine on sama professionaalne samm kui lasteaias korraldatud logo-konkurss. Milleks Tallinn kultuuripealinnaks üldse konkureeris? Ja milleks oli vaja teha vahepeal uus logo, kui täna veel puudub arusaam, milline saab olema ürituse keskne idee? Minu eesmärk pole karavani peale haukuda vaid juhtida tähelepanu taas sellele, et sisu peab eelnema vormile ja ma tahaks siiralt loota, et seekord on meil Euroopale enda kohta rohkem ütelda kui “Welcome to Estonia” Sest ükski märk ei anna sisu ja me endiselt peame tugeva märgi saamiseks ennekõike tegema tugeva toote.
Meil ei ole Eestis identiteedikriisi. Meil on lihtsalt palju pealiskaudselt tehtud tööd, mis koormab meie tähendusvälja sisutühjade loosungitega. Palun, hakkame nüüd üheskoos reaalselt midagi tegema. Tegema midagi sellist, mis tekitaks tunde, et see on minu ja kõikide nende imeliste inimeste linn, kes siin elavad. Ja siis hakkame seda tunnet märgiga tähistama. Mitte vastupidi.
Mõtted ühtivad :)
Allikas: Velvet
Esimene põhjus märkide ebaõnnestumisel on sarnane alkeemikute omaga: kulla hinda saab ainult kulla eest. Samamoodi kui kulla väärtuslikkus põhineb ennekõike tema piiratusel, on kaubamärgi väärtus kinni meie tähelepanu piiratusel. Meil kõigil on personaalne filter, mis valib meile suunatud sõnumitest välja need, mida me märkame ja millele reageerime. Kaubamärk on harva asi iseeneses, ta siiski esindab midagi, mis on tegelik põhjus märgi väärtustamiseks ja märkamiseks. Kui see, mida märk tähistab, omab vaataja silmis väärtust, kandub see väärtus ka märgile.
Teine ebaõnnestumise põhjus on enda olulisuse ülehindamine. Küsimus pole teema (toote, teenuse) olulisuses kui sellises vaid võimetuses seda vestluspartnerile selgeks teha. Kui kõik nimetavad end kuningateks, pole keegi kuningas. Meil on Eestis näiteks trobikond toiduainete kvaliteedimärki, mis kõik pretendeerivad standardiks, tulemus on segadus tarbijate peas.
Kolmas ebaõnnestumise põhjus on lihtsustus. Ükski kampaania-märk ei toimi kampaania eest, ükski kaubamärk ei veena tarbijat toote headuses. Märk on ainult tähistaja, sümbol. Tehes märgi ilma sisulise tegevuseta, kommunikeerime me tühja sümbolit. Ja kui isegi inimesed teavad märki, ei liiguta see neid lähemale algsele eesmärgile.
Ja nüüd põhiline: tea, mida on tehtud enne ja millised seosed on juba loodud. Kõigel siin maailmas on eelnev ajalugu, näiliste võimaluste taga võib olla järgiproovitud ebaõnnestumine. Meie teadvus koosneb seostest asjade vahel, uued seosed on alati eelnevate küljes. Tea, millest tuletavad inimesed neid seoseid sest need seosed on tugevamad kui need, millega sa ise soovid seostada oma märki.
Vaatan siin, mida teeb Tallinna linn aastaks 2011 ja tegelikult ei näe, mille külge seda ehitatakse. Kampaanial on tehtud uus logo, mis pole enam meenutus suveniiriletilt aga samas ei seostu jälle millegagi. Kui eelneva töö puhul kumas selgelt läbi viide iidsele Hansalinnale, siis nüüdne kampaania näeb välja nagu ajaleht ilma teksti ja piltideta, tühi ja arusaamatu. Ma tahaks teada, mille üle meile linn uhke on, mida nähakse meis toredat. Korralduskomisjon kutsub kõiki kodanikke saatma neile “kiiksuga” ideid. Olen näinud tekstiga ülekoormatud (ja kohati loetamatuid) magenta-karva fotoaparaate ja plakateid. Kas tõesti puudub linnal strateegiline platvorm ja prioriteedid, mille alusel seda üritust teha? Linnakodanikelt nõu küsimine on sama professionaalne samm kui lasteaias korraldatud logo-konkurss. Milleks Tallinn kultuuripealinnaks üldse konkureeris? Ja milleks oli vaja teha vahepeal uus logo, kui täna veel puudub arusaam, milline saab olema ürituse keskne idee? Minu eesmärk pole karavani peale haukuda vaid juhtida tähelepanu taas sellele, et sisu peab eelnema vormile ja ma tahaks siiralt loota, et seekord on meil Euroopale enda kohta rohkem ütelda kui “Welcome to Estonia” Sest ükski märk ei anna sisu ja me endiselt peame tugeva märgi saamiseks ennekõike tegema tugeva toote.
Meil ei ole Eestis identiteedikriisi. Meil on lihtsalt palju pealiskaudselt tehtud tööd, mis koormab meie tähendusvälja sisutühjade loosungitega. Palun, hakkame nüüd üheskoos reaalselt midagi tegema. Tegema midagi sellist, mis tekitaks tunde, et see on minu ja kõikide nende imeliste inimeste linn, kes siin elavad. Ja siis hakkame seda tunnet märgiga tähistama. Mitte vastupidi.
Mõtted ühtivad :)
Allikas: Velvet
Subscribe to:
Posts (Atom)