Thursday, January 21, 2010

... lugesin...

Ma ei karda
Niccolo Ammaniti


Niccolo Ammaniti (sündinud 1966 Roomas) on Itaalia noorema põlvkonna üks edukamaid kirjanikke.

"Ma ei karda" (Io non ho paura) on tema kolmas romaan, ta on avaldanud ka mitu lühijuttude kogumikku ja seni viis romaani. "Ma ei karda" eest pälvis Ammaniti vaid kolmekümne nelja aastaselt prestiižse Viareggio-Repaci kirjandusauhinna, olles selle auhinna noorim laureaat. "Ma ei karda" on ilmumisest 2001. aastal olnud Itaalia raamatumüügi edetabelites ja seda on müüdud üle miljoni eksemplari. Tänaseks on see tõlgitud 37 keelde. Ammaniti 2007. aastal ilmunud Come Dio comanda võitis Itaalia olulisema, Strega kirjandusauhinna.

Raamatu sündmused leiavad aset kahekümnenda sajandi kuumimal suvel ühes väikeses külakeses Lõuna-Itaalias. Kui täiskasvanud pagevad palavuse eest suletud uste ja akende taha, uitavad kuus last jalgratastel lähiümbruses. Leides metsaveerel mahajäetud, räämas talumaja, avastab üheksa-aastane Michele Amitrano saladuse, mis on nii võimas, nii õudne, et ta ei julge sellest kellelegi teisele rääkida. Autor jutustab kaks lugu – see, mida elab läbi Michele ja tragöödia, mille elavad läbi selles mahajäetud külas elavad täiskasvanud. Ammaniti jutustab loo lastest, sõprusest ja reetmisest. Tulemuseks on hingemattev, lüüriline, ühe hingetõmbega loetav romaan süütuse kaotamisest ja suureks kasvamisel kohustuslikuks muutuvatest kompromissidest.


Raamat oli väga kergesti loetav ja väga raske oli käest panna... Lõpp oli jällegi kurb ja julm, aga samas, eks tihti ikka olegi nii, et saatus mängib kätte, kõik halva, mis teistele teed...

Võibolla oleks tahtnud ka rohkem tausta lugeda, et miks rööviti Filippo ning miks väike poisiga nii julmalt ringi käidi...

Sunday, January 10, 2010

Pühapäevane kino...


Sai vaadatud Coca Cola Plaza´s "Avatar´i". Eepilises seiklusfilmis "Avatar" viib "Titanicu" lavastaja James Cameron meid teekonnale vapustavasse uude maailma, millesarnast keegi seni näinud ei ole. Kaugel taevakehal nimega Pandora asub trotslik kangelane teekonnale lunastuse leidmiseks, juhtides kangelaslikku võitlust terve tsivilisatsiooni päästmiseks.

Muinasjutuline film, kuigi alla 12. aastastele keelatud, kuid mulle tundus, et veidi selline lapselik ehk täiskasvanute multikas-film. Tegu oli 3D-ga, kuna see oli minu esimene kogemus 3D filmiga, siis olid efektid ja filmi sees olemine sujuv. Film ise kestis 3h ja lõpuks olid 3D vaatamise prillid veidi rasked, aga elamus mõnus.

Talv - meie maal :)

10. jaanuar 2010




2. jaanuar 2010



2. jaanuar 2010 Pirital



Lugesin...



Täna sai loetud jällegi üks kirjatükk, seekord siis "Milana. Eesti modelli päevik".Tegu on jõuludeks saadud raamatuga. Selle raamatu kohta on öeldud järgmist "Tere tulemast modellimaailma! See on anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest. Mõned nimed on muudetud, mõned sündmused on ajalises nihkes ja vahel võib ka mälu petta, aga see kõik on päris. Särav, halastamatu ja üllatav raamat!". Kaur Kender ütleb, et see raamat on midagi enamat kui päevik jne. Minule tundus, et see olekski nagu Kaur Kenderi kirjutatud :) st väga temalik kirjatüki stiil.
Minu jaoks oli see raamat kerge lugemispala, mis ei tekitanud liigseid emotsioone ja eufooriat, pigem selline lihtne kirjatükk, mille võib läbi lugeda, saamata sellest midagi ... noh natuke kellegi lugu ikka sain :)

Wednesday, January 6, 2010

Lugemisvara

Koos, see on kõik
Anna Gavalda

Camille Fauque töötab puhastusfirma öises vahetuses koristajana, tema koduks on uhke linnamaja katusekorrusel asuv väike ja kütteta teenijatuba. Ta on kunstnik, mõne arvates andekas, kuid ta pole mitu kuud suutnud maalida. Ta kaalub 49 kilo, pikkust on meeter seitsekümmend kolm, ja kui tal poleks tänaval käies õlal kotti, viiks kerge tuul ta kaasa. Tõenäosus, et ta võib muutuda nähtamatuks, on vägagi suur.
Philibert Marquet de La Durbellière elab sama maja teisel korrusel hiidsuures korteris. Ta on erudiit, aristokraat ja müüb muuseumi ees postkaarte. Mõni arvab, et ta on luuser. Ta päästab Camille’ jubedast olukorrast ja kutsub neiu enda korterisse elama. Philou’ korteris elab ka Franck Lestafier. Ta on noor ja ilus kutt, keda mõned nimetavad naistemeheks, teised andekaks kokaks. Neljandana tuleb nende juurde elama Francki vanaema, vana ja nõrk, aga elurõõmus Paulette, kes ei taha enam vanadekodus elada. Need neli, hoolimata erinevast päritolust ja iseloomust, moodustavad tõelise perekonna, mida ühelgi neist pole kunagi olnud.


Südmalik ja kerge lugemispala, raamat on väga hästi kirjutatud ning leheküljed sulavad käes ning kirjaread loovad täieliku kujutluspildi tegevusest, olukorrast, kohast, inimestest jne... tundsin, nagu oleks ise seal kohapeal olnud...

* "Häbi on üksnes selleks, et ausatele inimestele meele järgi olla ..."