Kirjad Juliale

Veidi aega tagasi sai külastatud Solarise kino ning vaadatud südamlikku filmi "Kirjad Juliale".

Peatne ajakirjanik Sophie Marcus (Amanda Seyfried) ja tulevane restoraniomanik Victor (Gael García Bernal) lendavad New Yorgist Itaaliasse puhkust veetma, peaks see nende nende suhtesse vajalikku romantikat süstima. Nende sihtpunkt on Verona linn, „Romeo ja Julia“ loost tuntud õnnetu saatusega armastaja Julia Capuletti kodu.

Victori huvi on leida tulevasele restoranile varustajaid, mitte Sophie’ga kudrutada, ning viimane leiab romantikat sootuks tavatust kohast: ta liitub grupi vabatahtlikega, kes vastavad kõikjalt maailmast Veronasse saabuvatele kirjadele, kus küsitakse Julialt armunõu. Üks Sophie kätte sattunud kirju pärineb aastast 1957 ning kelleltki Claire Smithilt, (Vanesse Redgrave) inglannalt, kes armus nooruses itaallasesse, ent lasi õnnevõimaluse käest.

Sophie üllatuseks saab Claire tema kirjast innustust ja ehkki olles nüüd juba vanaema, otsustab ta sõita Veronasse ning pojapoeg Charliega abil (Christopher Egan) ammukadunud armastuse üles otsida. Victor tegeleb ülepeakaela restoraniga ning Sophie, Charlie ja Claire alustavad otsirännakut läbi kauni Itaalia. Armastus lööb õilmitsema õige iseäralikul viisil ja peagi tuleb Sophie’l järgida sedasama nõuannet, mille ta kirjutas Claire’ile. Kas tal jätkub julgust armastus kinni püüda või jääb ta Claire’i kombel eluaeg käimata radu kahetsema?

Armas ja südamlik film armastusest ja otsustest ning usust, et kunagi ei ole liiga hilja ... st võimalustest... ning armastusest, mis ei kao ka pärast pikki lahusoldud aastaid...
Samas pani see ka mõtlema sellele, et elus on oluline veeta aega koos kallitega ... ja tihti ei ole asjad nii läbipaistvad kui esialgu tunduvad ...