Priit Võigemast
"Homme näeme!" lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, poes, töökojas. "Homme näeme" on fraas tihedasti suhtlevate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. "Hommikul näeme" on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on "homme", tuleb uus hommik, aeg annab arutust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trööstib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda.
Lapsepõlve unistuste tulevik on täiskasvanuks saades taandunud argikohustuste rutiiniks, mida lohutatakse homsega: homme võtan end kokku, homme ehk läheb paremini, küllap lähebki, homme hakkame alles elama…Kuni selgub, et homme on needsamad kohustused ja hirmud ning unistustest jääb vaid mälestus.
Kas see sünnib juba homme? Me ei tea. Näidend jätab meid vastuseta. Aga ta annab meile vihje: ärge püüdkegi vabaneda oma varjudest. Nad jäävad teid saatma, kuni teist endast on saanud vari. Aga julgege siiski kõnetada oma varju, püüdke teda mõista. Ehk leiate siis ka lohutust ja leppimist. Võib-olla leiategi just leppimises elu mõtte.
Hoogne etendus ja head näitlejad, ja noh, ütleme nii, et mõnest naljast sain ikka aru...
Õppetund näidendist - ära lükka tänaseid rõõme homse kanda :) leia aega sõprade jaoks :)
"Homme näeme!" lõppeb tööpäev kolleegide seas, kes hommikul uuesti kohtuvad proovisaalis ja õhtul etendusel, või miks mitte kontoris, büroos, poes, töökojas. "Homme näeme" on fraas tihedasti suhtlevate inimeste vestluses, kelle elud ja lood on omavahel juba nii põimunud, et mine võta kinni, oli see Andrese, Marguse või hoopis Kalju tragikoomiline lugu, mis ükskord kohvipausil jutustati. "Hommikul näeme" on lohutuseks lapsele, kes ei julge üksi pimedas magama jääda. Alati on "homme", tuleb uus hommik, aeg annab arutust, hommik on õhtust targem. Jääb lootus, et homne harutab juhtme lahti. See on, mis trööstib ja tekitab turvatunnet – see, et mis täna ka ei juhtu, homme võib kõik veel paraneda.
Lapsepõlve unistuste tulevik on täiskasvanuks saades taandunud argikohustuste rutiiniks, mida lohutatakse homsega: homme võtan end kokku, homme ehk läheb paremini, küllap lähebki, homme hakkame alles elama…Kuni selgub, et homme on needsamad kohustused ja hirmud ning unistustest jääb vaid mälestus.
Kas see sünnib juba homme? Me ei tea. Näidend jätab meid vastuseta. Aga ta annab meile vihje: ärge püüdkegi vabaneda oma varjudest. Nad jäävad teid saatma, kuni teist endast on saanud vari. Aga julgege siiski kõnetada oma varju, püüdke teda mõista. Ehk leiate siis ka lohutust ja leppimist. Võib-olla leiategi just leppimises elu mõtte.
Hoogne etendus ja head näitlejad, ja noh, ütleme nii, et mõnest naljast sain ikka aru...
Õppetund näidendist - ära lükka tänaseid rõõme homse kanda :) leia aega sõprade jaoks :)
No comments:
Post a Comment