Teater...

Aeg ja perekond Conway
J. B. Priestley




On aasta 1919 ja Inglismaa elab Esimese maailmasõja lõppemise eufoorias. Ühel sügisõhtul tähistab Conwayde perekond tütre Kay 21-aastaseks saamist ülemeeliku peoga, nagu see ongi loomulik, kui seltskond koosneb äsja täiskasvanuikka jõudnud noortest inimestest. Keset peomelu aga peatub Kay jaoks viivuks aeg ning avaneb aken ühte teise hetke. On see tulevik, kujutlus, või üks võimalikest stsenaariumitest? Kas aeg kulgeb lineaarselt või sisalduvad nii minevik kui ka tulevik praeguses hetkes?

„Aeg ja perekond Conway“ on mitmekihiline tekst, mis põimib endas isiklikku ja põlvkondlikku draamat, 20. sajandi briti ajaloonarratiivi ning tavatut ajakäsitlust, tehes seda kõike hoogsas, emotsionaalses ja värvikirevas toonis. Tegemist on näidendi esmalavastusega Eestis.

Üdini helge esimene vaatus viib peretütar Kay (Külli Teetamm) 21. sünnipäeva aastasse 1919. Ülevoolavalt rõõmus ja ühtne perekond. Näitlejad on ilusad, armsad oma roosakasbeežides kostüümides. Kõik on täis lootust, õnne, õnne ja veel kord õnne ja lootust.

Teises vaatuses toimub tegevus taas õnneliku perekonna kodus, kuid valgus on muutunud külmemaks, valge ahju asemel on toanurgas kurjakuulutavalt suur, musta värvi tilkuv radiaator, kostüümid on endiselt kenad, kuid domineerivad hallikasrohelised toonid.

Aasta on 1938. Õed ja vennad on üksteisest kaugenenud, unistused on purunenud. Kõlavad õelad laused, ja mis ütlemata jäetakse, see antakse edasi pilkudega. On kadedust raha pärast. On kibestumist ja uhkust. Pettumisi ja soovi ellu jääda. Unistusi enam pole. On murdumine ja reaalsusega kohanemine. Kuid on ka veel lähedust, soovi leida üksteisega kontakti, kuid seda varjutab hirm...

Kolmandas vaatuses üsna tavalise pere portree jällegi, kuid kõlama jääb:

Kõige tähtsam on - elada. Tühja sest rahast ja positsioonist ja abikaasast oma tiitlite ja muu jamaga - mina kavatsen elada...
Tähtsaim on elada, sest elu on vapustav...

Ma usun, et pooled meie hädad tulevad sellest, et me arvame, et aeg võtab meilt kõik. Sellepärast me rabeleme ja ahnitseme ja teeme üksteisele haiget.