Nädal tagasi st 30. jaanuaril käisin Linnateatris vaatamas etendust "Kes kardab Virginia Woolfi?"
Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.
Edward Albee on 20. sajandi näitekirjanduse meisterlikumaid psühholooge, aga ka humanist, kes usub veendunult vabadusse ja inimväärikusse. Tema näitemängu toob lavale mainekas bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov, kes asus hiljuti elama Eestisse. Kiselov lõpetas 1968. aastal Moskvas Anatoli Efrose õpilasena GITISe, tegutses alguses lavastajana Bulgaarias ja alates 1980ndatest on töötanud peamiselt USAs. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ on tema esimene lavastus Eestis.
Kiselov on otsustanud panna publiku istuma George’i ja Martha elutuppa – raamaturiiuli kõrvale, suure õlimaali ette, lambi alla – , jättes alguses mulje, et vaataja on pandud kahe noore külalisega näiliselt ühele pulgale. Kuid „sein” jäetakse ikka püsti ja publik võib vabalt hingata: neid karmidesse mängudesse ei segata ning üllatuslikult ei häiri ka lavastus ise oluliselt meelt.
Nöökimine on mõnes kohas omamoodi rahvussport ja nii ei oskagi publik kohe kahtlustada mänge, mida juba kaugelt kuulda olev ja siis uksest sisse sadav abielupaar mängib (ustest sajatakse sisse päris palju ning lava „taha” jäävaid ruume kasutatakse aktiivselt).
Pealtnäha tavalised inimesed
Kiselovi lavastuses on pinge tegelaste vahel nagu diagramm, mis langeb ja tõuseb. Raev ja pisarad tõusevad lainena ning raugevad siis harja tipus järsku, et asenduda pärast väikest rahu naeru või uue jõudu koguva algega.
Seepärast ehk on ka rollidele raske näppu peale panna, sest need on kohati nii mitmeplaanilised. Inimlikkuse all tunduvad varitsevat kerged psühhopaatia sugemed. Vaariku loengupidaja-tüüpi abielumees kompenseerib üleolekuga mingeid oma probleeme ja vajakajäämisi (mida ta ei pruukinud ise endale tekitada), tema mängud on kohati lapsikud, kohati julmad, ja miski ei pane vaatajat uskuma, kui ta ütleb: „See on sinu jaoks, Martha, see on ju täpselt sinu maitse.”
Epp Eespäeva Martha on justkui tüüpiline naine, kes vajab tähelepanu ja meelitusi ning võimu, kuid tema julmus peidab ebatüüpilisi tagamaid.
Argo Aadli kokutav Nick võib olla närvidele käivalt võlts vaid selleks, et olla viisakas. Kuid alkoholipudeli tühjenedes on ta jällegi närvidele käivalt sihikindel, kuigi ta ise ei saa arugi, milleks ta midagi teeb ja kuidas seda mängu mängida. Kõigest pea lõpuni õndsas teadmatuses olev Honey on üsna hüsteeriline lollike, kel on aga oma saladus.
Nad kõik on pealtnäha tavalised inimesed. Ka siis, kui nad on just teinud midagi õudset. Ja nii ongi ka Linnateatri „Virginia Woolf” rohkem näitlejate- kui teemakeskne (illusiooni ja reaalsuse mäng jääb kuidagi kõrvale, olles küll tegevuse mootor, kuid mitte fookus) ning samal ajal klassikaline valik selle teatri austajatele.
Väga hea näitlejatöö Andrus Vaariku poolt :) ... istumine jäi veidi kangeks, kuna tegu oli kammersaaliga ja toolid puidust, aga see ei häirinud etendust ... :)
Vahel harva tuleb elus ette üks öö, mida sa enam kunagi ei unusta. Öö, mil pinna all hiilinud deemonid pääsevad valla ja võtavad juhtimise üle, nii et äkki leiad end mängimas ohtlikku mängu, mida sa ise enam ei kontrolli. Öö, mil kõik saab piinlikult avalikuks ja sinust purskub ühekorraga välja kogu aastate jooksul allasurutud valu. Ja ometi juhib seda kõike armastus – suur, kõikehaarav, lõppematu armastus.
Edward Albee on 20. sajandi näitekirjanduse meisterlikumaid psühholooge, aga ka humanist, kes usub veendunult vabadusse ja inimväärikusse. Tema näitemängu toob lavale mainekas bulgaaria lavastaja Mladen Kiselov, kes asus hiljuti elama Eestisse. Kiselov lõpetas 1968. aastal Moskvas Anatoli Efrose õpilasena GITISe, tegutses alguses lavastajana Bulgaarias ja alates 1980ndatest on töötanud peamiselt USAs. „Kes kardab Virginia Woolfi?“ on tema esimene lavastus Eestis.
Kiselov on otsustanud panna publiku istuma George’i ja Martha elutuppa – raamaturiiuli kõrvale, suure õlimaali ette, lambi alla – , jättes alguses mulje, et vaataja on pandud kahe noore külalisega näiliselt ühele pulgale. Kuid „sein” jäetakse ikka püsti ja publik võib vabalt hingata: neid karmidesse mängudesse ei segata ning üllatuslikult ei häiri ka lavastus ise oluliselt meelt.
Nöökimine on mõnes kohas omamoodi rahvussport ja nii ei oskagi publik kohe kahtlustada mänge, mida juba kaugelt kuulda olev ja siis uksest sisse sadav abielupaar mängib (ustest sajatakse sisse päris palju ning lava „taha” jäävaid ruume kasutatakse aktiivselt).
Pealtnäha tavalised inimesed
Kiselovi lavastuses on pinge tegelaste vahel nagu diagramm, mis langeb ja tõuseb. Raev ja pisarad tõusevad lainena ning raugevad siis harja tipus järsku, et asenduda pärast väikest rahu naeru või uue jõudu koguva algega.
Seepärast ehk on ka rollidele raske näppu peale panna, sest need on kohati nii mitmeplaanilised. Inimlikkuse all tunduvad varitsevat kerged psühhopaatia sugemed. Vaariku loengupidaja-tüüpi abielumees kompenseerib üleolekuga mingeid oma probleeme ja vajakajäämisi (mida ta ei pruukinud ise endale tekitada), tema mängud on kohati lapsikud, kohati julmad, ja miski ei pane vaatajat uskuma, kui ta ütleb: „See on sinu jaoks, Martha, see on ju täpselt sinu maitse.”
Epp Eespäeva Martha on justkui tüüpiline naine, kes vajab tähelepanu ja meelitusi ning võimu, kuid tema julmus peidab ebatüüpilisi tagamaid.
Argo Aadli kokutav Nick võib olla närvidele käivalt võlts vaid selleks, et olla viisakas. Kuid alkoholipudeli tühjenedes on ta jällegi närvidele käivalt sihikindel, kuigi ta ise ei saa arugi, milleks ta midagi teeb ja kuidas seda mängu mängida. Kõigest pea lõpuni õndsas teadmatuses olev Honey on üsna hüsteeriline lollike, kel on aga oma saladus.
Nad kõik on pealtnäha tavalised inimesed. Ka siis, kui nad on just teinud midagi õudset. Ja nii ongi ka Linnateatri „Virginia Woolf” rohkem näitlejate- kui teemakeskne (illusiooni ja reaalsuse mäng jääb kuidagi kõrvale, olles küll tegevuse mootor, kuid mitte fookus) ning samal ajal klassikaline valik selle teatri austajatele.
Väga hea näitlejatöö Andrus Vaariku poolt :) ... istumine jäi veidi kangeks, kuna tegu oli kammersaaliga ja toolid puidust, aga see ei häirinud etendust ... :)
No comments:
Post a Comment