Elizabeth Gilberti samanimelise bestselleri alusel vändatud SÖÖ, PALVETA ARMASTA tõestab, et on mitmeid teid, kuidas end vabaks lasta ja maailma avastama minna.
Liz Gilbertil (Julia Roberts) oli olemas kõik, millest üks kaasaegne naine unistama peaks – abikaasa, maja, edukas karjäär – ent sarnaselt paljude teistega tundis ta end eksinuna, segaduses ja otsimas seda, mida tegelikult oma elult tahaks.
Värskelt lahutatud ja seismas ristteel, astub Liz välja oma mugavustsoonist, riskides kõigega, et muuta oma elu ning leida mööda maailma rännates tee iseenda juurde. Oma rännakutel avastab ta söömise naudingud Itaalias, palvete jõu Indias ning viimaks, ja täiesti ootamatult, tõelise armastuse sisemise rahu ja tasakaalu Balil.
Väga meeldis see film, kuigi ma raamatut ei ole lugenud, mul peaks see küll olemas olema, aga hetkel raamaturiiulist ei leia, ehk arvatavasti on jalutama läinud :) aga lähiajal tahaks raamatut ka lugeda :)
Itaalia - tahaks väga tagasi sinna, see inimeste suhtumine ja uskumatult hea köök ja seltskond on lihtsalt nii mõnus... ja muidugi ka kliima, mis on oluliselt soojem ja päikselisem, kui meil siin karmil Põhjamaal.
India meenutas mulle väga Sri Lankat, kuid samas sinna ma vist väga tagasi ei kipuks :) ei ole minu jaoks...
Bali jällegi ... seda kohta sooviks külastada, eks peab vaatama lähiaja reisiplaanid üle ...
Aga filmist - kuidagi rahu ja rõõmu tekitav film, selline rändamine on kindlasti rikastav ja paneb elule teistmoodi vaatama ... eile kui pärast filmi sellele kõigele mõtlesin, siis leidsin, et isegi reisimata võiksid inimesed elu võtta palju tänuväärsemalt ja rahulikumalt, mitte nii palju rapsida ja muretseda... nagu öeldakse, eestlasele on muretsemine väga omane, nimelt: eestlane muretseb endale töö, siis muretseb mehe, siis muretseb kodu, siis muretseb lapse jne... aina muretseme, pigem tuleks nautida seda hetke, mis on preagu: nautida sööki ja lähedasi, kes meid ümbritsevad :) eile õhtul koeraga jalutades vaatasin taevasse ja seal olid tähed, õhk oli selline mõnus ja värskendav ning sellest kõigest tulenevalt tundsin kuidagi kergendust ja rõõmu :)
No comments:
Post a Comment