Käisin Kristiine Sügislaadal, tuju hea ja rõõmus meel. Rahvast oli palju ning ka müüjaid palju. Müüdi palju käsitööd ja söögipoolist ning sügissaaduseid. Seisin mina Reval Cafee telgi juurde järjekorda, et osta üks viineripirukas ja üks magus küpsis, minu ees oli pisike tüdruk, kellel näppus viis krooni, et osta lihapirukas. Seisan ja ootan, korraga nagu lint-traktor nügib minust ette üks lühemat sorti hallipäine pensionäri-neiu, kui kõnetan, et siin on järjekord, siis sähvab: "no osta siis, mis sa passid" ... ning nügib ka väiksest tüdrukust ette, tema järel järgmine hallipäine kibestunud Savisaare valija... täiesti p.... Ütleme nii, et viimasel ajal ma ei ole ühtki normaalset Tallinna pensionäri kohanud, kõik kellega kokku olen puutunud, üritavad mind, kas pikali joosta, varvastele talluda, või siis niisama nügida. Kurat see Reval Cafe telk ei oleks sealt ju kuskile kadunud ja saiakesi jätkus kaa, ma arvan, et homme hommikuni, aga näed ikka on vaja teistel seljas elada ja siis veel ette trügida... uskumatu nahhaalsus, ei oska midagi öelda. Minu kuvand austatavatest vanainimestest on möödanik... ja ma olen pahane, et pean oma sotsmaksu nende pensioniks maksma... nemad peaksid mind hoopiski austama selle eest, et neil on mille eest pirukat osta :)
Ma mäletan ka oma vanaema väga hästi, aga sellist ülbust, nahhaalsust ja õelust temas küll kübetki polnud, tema oli ikka hea ja rõõmsameelne memmeke... mitte selline kibestunud Savisaare kummardaja, nagu enamik Tallinna linna vanureid on....
mine krt perse oma ylbusega!
ReplyDelete