A. H. Tammsaare / Elmo Nüganen
„Ma armastasin sakslast“ on eesti noormehe ja saksa tütarlapse traagiline armastuslugu. Eesti noormehe, kes oleks pidanud lõpetama ülikooli. Saksa tütarlapse, kes oleks pidanud olema paruness.
Minu armastus tema vastu pidi küll juba siis olema väga sügavale juurdunud. See armastus oli ehk juba enne minus olemas. Ta oli ehk sajandeid minu ja mu esivanemate veres latentselt hingitsenud, muidugi ebateadlikult, sajandid põlevat viha ja jumaldavat imetlust.
Ma usun nüüd juba kindlasti, et armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.
Mängisid Ursula Ratasepp ja Tõnn Lamp.
Lava dekoratsiooniks vaid kolm tooli. Laval on põhiliselt kaks peategelast – Oskar ja Erica, kaks armunut. Erica karakter on siiras ja eluiha täis. Erica oma vaimuga on midagi sellist, mis eriti ei hooli rahvuste piiridest ja seisuslikest eelarvamustest. Hoopis teisiti on lugu Oskariga – esimese põlve intelligendiga, kel oma minaga keerulised suhted.Oskari elujanu on võrreldes Erica omaga edevam, ühiskondlikum ja pinnapealsem. Mis muidugi ei sea kahtluse alla tema armastuse siirust. Erinevatest isiksustest tulenevalt pärsib sotsiaalne loogika inimestevaheliste märkide lugemist ning kahe armastaja tee läheb lahku...
Lugu suurest ja puhtast ning täiuslikust armatusest ning selle süngest, kuid vaatajale õpetlikust lõpust. Tihti leiame end olukorras, kus julgeme küll tunnistada oma tundeid, kuid ei tee midagi selleks, et need tunded elada saaks ning suuremaks kasvaks. Tihti võetakse elu ja sellega kaasnevat õnne ja armastust liiga pealiskaudselt - mõistmata selle tegelikku tähendust ja võimalust.
No comments:
Post a Comment